ERAKORRALINE MAAILMAVAATE MUUTUS. SEAL OLI KOLM TOMPU, KOLM KAETUD KUJU, LIHTSALT VEDELESID MAAS, NAGU POLEKS NEID KUNAGI EKSISTEERINUDKI, NAD MUUTUSID OLEMATUTEKS. LOOMULIKULT JÄÄB MÄLESTUS, KUID MIS ON MINGI KUJUTLUSPILT VÕRRELDES REAALSUSEGA? KÕIK TUNDUS EBAREAALNE, MINGI ÕÕVASTAV JA TÜHI TUNNE VÕTTIS VÕIMUST. MULLE TUNDMATUD, KUID OMETI OLI KA MUL TUNNE, NAGU OLEKSIN SUURE KAOTUSE OSALISEKS SAANUD. ŠOKEERIV, ÄRRITAV, MÕTLEMAPANEV, HIRMUTAV. NII EBAKINDEL, PURUNEV. SEE MUUTIS...ILMSELT JÄÄDAVALT. MA EI KARDA ÜLDISELT ENDA SURMA, SEE ON LOOMULIK OSA ELUST. ME KÕIK ELAME SELLEKS, ET LÕPUKS SURRA. KUID MA AVASTASIN, ET VÄGA, KOHE VÄGA VÄGA PELGAN LÄHEDASTE SURMA. MIS SIIS, KUI NENDE ASEMEL OLEKS OLNUD AUTOS MU VEND, VENNANAINE JA -TÜTAR, KES PARAJASTI TEEL SAAREMAALT TARTUSSE? VÕI SINU ISA JA VEND? EMA?
MUL POLNUD PLAANI KIRJUTADA NII DEPRESSIIVSELT, KUID MA EI SAANUD PARATA. EILNE ÕHTU OLI SÜNDMUSTEROHKE, VÄGAGI! AGA ÕNNEKS ON ARUAL, KES SUUTIS MIND VEDADA ÖÖSEL KELL 1 LAHEDATE LASTE PEOLE. VÕIMALIK, ET ASI OLI VEINIS JA STROHHIS JA VISKIS, KUID MA LÄKSIN MEELELDI JA...EI KAHETSENUD. MA LIHTSALT OLIN SEAL JA HÜPPASIN JA EI MÕELNUD ERITI MILLELEGI. VABASTAV, MEELIÜLENDAV, UNUSTAMAPANEV...
Kuidagi veider. Raudkivi oli üleloomulikult heas tujus ja tore täna, seda just igal tunnil ei juhtu. Mul oli just nimelt tema geograafia lehega mingi metsik hassle täna. Pidin mingi paberi välja printima, oletatavasti oli see mul mälupulgale tõmmatud. Algul otsisin paanilisel mälupulka, leidsin lõpuks ja jooksin kantseleisse. Seal selgus, et ma olin unustanud pääle võtta. Eksole, päris vahva(!) Õnneks vahetund oli 20-minutiline ja ma jõudsin koju joosta, olgugi, et hilinesin vene keelde. Järgmine vahetund roomasin jälle kantseleisse, siis lihtsalt polnud seal kedagi, kuna nagu ikka on pärast neljandat tundi pedagoogidel söögivahetund. Enne viimast tundi, milleks oligi armas-armas geograafi vedasin end printima, kuid tõn-tõn-tõõ, Kirsit ega ka Mairit polnud ikka sääl. Nagu mingi geoneedus. Kõik minu ponnisutsed (heh, mulle meeldib see sõna, toob naeratuse näole) olid asjata, tööd ikka ära anda ei saanud. Päris paha, Zlv juba kartis, et see võib olla minu lõpp, kuid toho-tillae, õpetajatädi ei olnudki kuri :D.
SEE tuli pugema!
Paanika on vist möödunud!
Ajusurm...ja mitte vähe. Ma ei lase ennast enam matemaatika olümpiaadile sokutada. Lihtsalt ei lase ja kõik. Kolm tundi läksid küll kiiresti, kuid pärast oli tundides ja OMD's ja stenditegemisel õõvastavalt väsinud tunne, kohe päris piinav. No muidugi otse loomulikult suutsid ma jälle sisse magada. Suhteliselt ebareaalne küll, sest minna tuli ju teiseks tunniks. Metsik paanika tekkis igal juhul. Päris jube ja nõme oleks mingi pärast algust sisse marssida - "upsideisy, vabandust et hilinesin". Aga noh, keda huvitab, nii kui nii ma vist ei saanud ühtegi päris õiget vastust.
Kontsert oli lahja veidike, võimalik, et asi oli ka selles, et vähe rahvast oli ja koht oli halb. Dokumenti küsis kah idioot. Minult ei küsi keegi dokumenti eksole!!
Ilmselgelt on mul ikkagi väga igav... alles ma vahetasin selle väljanägemist. Aga see selleks. Mingi kahtlase asjaolu tõttu toppis Matemaatika Kuninganna mu olümpiaadile. No vat seda ma nüüd küll ei mõista. Kunagi ennem olen ka käinud, aga et seekord pani ta ise vabatahtlikult mu kirja...veidruste tipp. Ei noh, mitte et ma nüüd halb matemaatikas olen, mõnikord on õnnestunud mõni töö rohkem kui 100%-liseltki sooritada. Sellest hoolimata pole ma olümpiaadimaterjal. Hah ja eriti feil kogu selle asja juures on see, et need, kes Vilde teoseanalüüsi kontrolltöö-thingy teisipääval ära tegid, saavad reedel esimese tunni ajal magada. Samas ka matemaatikud/olümpiaaderid saavad reedel hommiku vabaks. Tehniliselt ma tahan sinna välja jõuda, et mulle oleks nagu antud kaks vaba tundi, aga tegelikult ikka pole ka, okei vahet ei ole :D.
Ma olen kergelt paanikas...olnud juba veidi aega. Mulle ei meeldi see asi, mille tõttu ma põen ja muretsen. Ma kardan ja ma ei taha, kõik oleks läbi...
Tegelikult on nii, et veerandi algus on paljutõotav. Eelkõige seetõttu, et ma lugesin terve pääva kohustuslikku raamatut ja ei vahtinud veebis absoluutselt, alles kell 0 avasin raalija. Trennides käisin ka korralikult. Nii hea oli. Viikingis kutsuti mind ka lõpuks mingile asjandusele, süüa tegema. Mis on päris iroonilile, sest mulle ei meeldi süüa teha, lausa vihkan seda kohati. Kuid sellest ei saa just eriti keelduda...
Ma tahaksin veel õunamahla ja ma vajan musta kohvi, et koolis ellu jääda, kahjuks aga on kohv otsas, mis muudab koolipäävad põrgulikult põrgulikuks. Oo jaa, jõin Müüriääres espressot ja see oli nagu heavenly...
