Eile. Eile oli vahva. Terve pääva Noarootsis. Rääkisin NG direktoriga ja (vastupidiselt ootustele või õigemini kartustele) ta küsis vähe küsimusi ja oli hästi mõistlik ja arukas. Esmamulje oli ülikõva, kool on lihtsalt nii tore. Kujutate ette, isegi söök on hea!! Kõik oli tegelikult nii ebareaalselt mitte-koolilik. Mul puuduvad sõnad, aga vähemalt peaks asi nüüd kindel olema - esmaspääval, 1. märtsil. Muidugi päris irooniline ju, et meil on B-keeleks rootsi keel, millest ma ei jaga midagi. Metsik rootsikeeleline suvi tuleb. Aga ma olen rahul, olen nõus õppima kõik selle massiivse hulga svenskat selgeks. Peaasi, et motivatsioonikriisi ei tekiks. Millegipärast on saanud hulk inimesi Wiedekast juba teada, et ma lahkun. Ai kurjummel, kes lubas kuulujutte levitada? Anyways, kui Andero ütles Ky'le koguaeg, et ta paberid välja võtak, siis vat juhtub nii, et ma teen seda Ky asemel. Well you know what they say - be careful what you wish for.

Lõpuks...nüüd siis teen muinasriided valmis. Maksku, mis maksab (okei, tegelikult selles ma pole kindel, kui linane riie juhuslikult üle 1000 krooni peaks minema, siis ma ei kavatsegi neid valmis õmmelda). Tegelikult ma ei saa aru, mille ma nii kaua olen vahtinud, ammu tahtsin juba ära teha need. Viikingis käiakse pinda ka vahepääl juba, et kas ma olen juba alustanud või kus maal ma rõivastega juba olen. Oh well, it's now or never!

Väga hea. Suurepärane. Tegelikult ei osanud arvatagi, et mulle võiks ballett meeldida. Aga no tõsiselt, see oli ideaalne. Vaatasin Ky'le korra kurjalt otsa, kui ta hakkas itsitama ühe baleriini etteaste ajal. Ma lihtsalt ei saa eriti aru, mille ta naerma hakkas, aga see häiris...tohutult. Muidugi ei saanud puududa väike Kristiina-feil. Nimelt pidin ma eksole riietehoiu numbrit käes väntsutama. Ja loomulikult läks see pooleks. Ky oli rohkem paanikas kui mina. "Okkou see on küll väga paha, need maksavad väga palju, sa pead selle kinni maksma, mingi 100 või 150 krooni" (and so on...). Käskis mul kelleltki nätsu küsida, et see plätakas kinni liimida siis. Ma nagu korralik ja eeskujulik kodanik olin nõus muidugi maksma ka selle lõhkumise eest ja roomasin siis sellele pagana riietehoiu letile lähemale. Ky ütles, et ma annaksin tollele meessoost isikule selle numbri pihku. Noh tegin ka lõpuks nii ja küsisin: "mis ma tegema pean?" ja ta vastas, et mitte midagi. Nagu kuidas? Ma olin veendunud, et mul tuleb nüüd sajane (vähemalt) letti lüüa, aga no nääd sa siis. Oeh. 


Heh, jällegi on kätte jõudnud aeg, kus Matemaatika Kuninganna taasesitles meid lõpmatustele, määramatustele ja värvilistele miljonitele. Kuid seekord oli tegemist lisaks jada piirväärtuse kordamisele ka täiesti uue värgiga. FUNKTSIOONIDE PIIRVÄÄRTUS. Jajajaa...ega see pole nalja asi, mingid liimes'id tilbendavad silme all ja mingid külilikeeratud kaheksad ja number jagatud nulliga ON VÕIMALIK!!! Chuck Norris can divide with a zero. Well as appears, I must be Mr. Norris.

Ma vist taipasin midagi...Algkoolis kuskil umbes 5. või 6. klassis loodusõpetuse õpetaja rääkis midagi sellist, et targad ja laisad ei jõua eriti kaugele, vaid hoopis töökad O_o. See tundus täiesti ebareaalselt müstiline, et kuidas nüüd tarkadel järsku hästi ei lähe. Samas tehniliselt, kes on tark üldse? Olgu algklassides pidasin end targaks, kuna olin täisviieline ega kulutanud aega selliseks tobeduseks nagu õppimine, kõik jäi lihtsalt nii möödaminnes meelde. Nüüd...jah nüüd ma mõistan. Olin harjunud kerge eluga ja sellega, et suurepärased hinded tulevad ilma vaevata kätte, aga vat vat ülla-ülla enam ei saa siin niimoodi liugu lasta. Olen harjumuste ori, loodan endiselt sellele, et kõik tuleb lihtsalt.

Motivation crisis!!