Mul on kahtlane eelaimus, et taaskord hakkab võimust võtma mind juba mõned ajad tagasi kimbutanud depressioonialge. Nimelt jälle on tekkimas olukord, kus mul on üsna savi, ma olen ärritatud ja ütlen halvasti kallitele kaaskodanikele ning, mis peamine, ma nagu ei taha jälle eriti midagi. Miks see nii on? Sain end ju ometi evakueerida äärmiselt häässe keskkooli ja ühikasse, kus on normaalsed inimesed ja nüüd ka juba hääd sõbrad; sain veeta pikki päävi HÕFF'il ja ka zombie walk õnnestus ja kõik oli tore, mul on ägedad sõbrad ja ma ei vahetaks neid mingil juhul. Aga no kurat, nii ei hoia ma oma sõpru eriti kaua, kui ma koguaeg neile halvasti ütlen.
Jah, tunnistan, ma olen halb inimene. Kuid nagu ma olen alati öelnud - probleemi tunnistamine on esimene samm paranemisele. Mille ma ikka veel pole saanud lahti halvast kombest, et enne ütlen ja siis mõtlen? Samuti on üsna segav asjaolu, et mu meeleolu muutub väga kergesti. Ma nagu proovin arvestavam olla, aga no ei tule välla, ei tule... Ikka ja jälle ma... oeh. Aitab, homsest hakkan paremaks inimeseks! Päriselt! Ja mida sina sääl naerad?? Hakkan jah!
Ma tahan öelda, et on kaks inimest (tegelikult on neid muidugi palju rohkem, aga hetkel toon ma välja ainult kaks), keda ma imetlen ja, kes on mulle hääd sõbrad ja, kellelt ma olen palju õppinud. Agnes ja Silvia. Te olete nii vägevad. Ma mõnikord kuulan/loen teie juttu ja ma lihtsalt imetlen teid, õigemini teie mõtteid, tarkust...
Kui mina ise juba endaga elada ei suuda, siis kuidas peaksid teised suutma?
Kauaoodatud HÕFF! Lõpuks ta saabus. Ma poleks kunagi osanud arvata, et ma võiksin veeta järjest 13,5 tundi kultuurikeskuses. Aga no head filmid olid... Zombie walk tundus ka õnnestunud olevat ja meie performance olevat ka effektne olnud ja eelkõige oli endal tore. Tooksin välja paar lemmikut siis.
The human centipede: tuleb tunnistada, et see oli hea film. Kohati oli päris närvekõditav, aga ei olnud õnneks siuke mõttetu tükeldamisfilm. Õnneks oli midagi enamat ka. Film rääkis põhimõtteliselt ühest doktorist - kirurgist - kes kunagi lahutas siiami kaksikuid, kuid nüüd oli tal tekkinud tahtmine luua inimsajajalgne. Tema ukse taha sattusid kaks eksinud neidu, kelle klaasi sisse ta toppis uinuteid või isegi midagi hullemat, kui neiud olid ära vajunud, viis ta nad keldrisse ja sidus haiglavoodi külge, lisaks hankis doktor ka veel ühe asiaadist noormehe. Nii võiski alata inimsajajalgse loomine. Ta ühendas ühe isiku suu teise oma aanusega ja nagu ta vist ise mainis, saab sellest kolmest inimesest koosneval monstrumil olema üks seedimine, ühesõnaga esimene sõi ja tema väljaheited läksid otse järgmise suhu, kes pidi selle alla neelama ja nii edasi... Film lõppes siiski üsna traagiliselt - segane arstionu sai küll surma, aga viimane pilt jäigi sellele inimsajajalgsele, kelle esimene lüli oli endal juba kaela läbi lõiganud ja viimane oli lihtsalt ära surnud ja selle viimase tüdruku sõbranna (keskmine lüli) jäi üksi sinna kaadrisse...
Iron doors: teine film siis, mis mulle väga meeldis. See oleks nagu inspiratsiooni saanud nendest room escape mängudest. Teate küll ju, noh need, kus oleksid nagu toas luku taga ja siis pead otsima mingeid vidinaid ja veidraid võimalusi, kuidas toast põgeneda. Minu meelest oli filmi idee väga hea ja tervik oli kuidagi nauditav. Lõpp jäi lahtiseks ja mõistatuslikuks - pääseti küll välja, aga mehe viimased sõnad, kui ta vabadusse pääses olid vist midagi sellist: well, that's not what I was expecting for... Ja kokkuvõtteks ei näidatudki vaatajale, kus nad olid.
Stingray Sam'i märgikisin ka eraldi ära. See polnud loomulikult küll horror, aga sellest hoolimata väga äge ja mõnus. Tõsiselt hea oli muusika. Kuna kell on palju, siis ma sooviksin kõigile hääd ööd just nimelt ühe looga sellest filmist:
Mulle ei meeldi, kui inimesed kasutavad oma lause ees sõna "tegelikult", näiteks - tegelikult ei tohi... jne. "Tegelikult" viitab sellele, et see, mida inimene öelda kavatseb, on absoluutne tõde, kuid sellist asja ei ole ju olemas. Iga asja puhul on erinevaid arvamusi, osapooli, võimalusi. Ja enamasti pole kõik hoopiski nii nagu paistab. Või noh, kui nüüd eriti sügavale minna, siis on kõik illusioon ja, mis tegelikkusest me siin üldse rääkida saame!?! Seega, kust võtab siis see üksikisik endale õiguse arvata, et kõik ongi just nii, nagu tema väidab!
Miks tekivad inimestevahelised konfliktid? Või siis, miks need ei lahene eriti hõlpsalt? Põhjus on vast selles, et vigu nähakse ju ikka teises inimeses. Kui ainult natukenegi mõeldaks enda vigadele, iseloomule, tegevustele, olemusele...siis oleks palju lihtsam lahendada probleeme ja, kes teab, äkki ei tekiks kokkupõrkeid enam nii palju. Nii tihti kasutatakse valesid suhtlemisvõtteid kah veel. Ma ei taha väita, et mina oleksin mingi eeskuju ja teadja, oh ei! Ma olen hirmus ja halb suhtleja ning teistega kohati äärmiselt mitte-arvestav. Aga no vähemalt ma tunnistan seda endale (probleemi tunnistamine on ikkagi esimene samm paranemisele). Ma ei tahaks rohkem inmeste kallal vinguda, aga ma ei saa teisiti, sest people=shit ja see ei anna mulle rahu. Ilmselt jõuan ma veel väga palju kirjutada sellest, mis mind inimestes häirib. Ma nagu püüan neist aru saada, ma püüan mõelda, et äkki on viga minus ja vastupidiselt paljude teadjate arvamusele, sellest siiski ei piisa, kui mina üksi üritan...
Kõige arukama ja geniaalsem veebileht: Do People Suck?
