See kool, kus ma tehniliselt-teoreetiliselt praegu käin... see kool on üks suur häma. Enamus ülesandeid on sellised, et vaatan tööjuhendit ja mõtlen endamisi, et no milleks, mida kuradit see mulle annab. Tundidest ei hakka ma üldse rääkima. Need on üldjuhul veel hullemad. Aga mul on/oli seda aastat vaja. Mulle meeldib tööl käia, mulle meeldivad öövahetused, mulle... hakkavad inimesed järjest vähem vastumeelsed olema. Hakkan vaikselt aru saama, et nad ei ole üdini halvad. Minu tätoveering... see kannab osalt seda sõnumit. Mul on hea meel. Aga ma PEAN minema ülikooli sügisel. See on ainuke, mis kindel. Ma igatsen normaalseid tunde (loenguid), selliseid, kus ma kuulan huviga ja pärani silmadega, mis minust targemad inimesed räägivad. Paar aastat tagasi käisin ma Noorte Foorumil - seal tekkis selline ülikoolitunne, justkui olekski loengus, huvitavas loengus, mis mulle tõesti annab midagi juurde. Miks ma raiskan aega tundide-töödega, mis on nii mõttetud?
Kahtlustan, et varsti on teooriaeksamile vaja minna, sest ainult üks loeng on veel jäänud. Oskaks ma siis sõitagi... aga ei, mul ei ole autojuhipisikut veres ja kahtlustan, et autokool ei suuda mind sellega ka nakatada.
Kuid on asju, mis on praegu päris kenasti ja see on tore. Vahepeal on hea tunda lisaks igasugusele muule pasale ka rahulolu. Thank you.
