Kirjutasin parasjagu kultuuridevahelise kommunikatsiooni jaoks esseed ja jäin mõtlema austuse peale - vestluskaaslaste omavahelise austuse ja selle peale, kuidas see mõjutab suhtlemise edukust. Tuli meelde, et olin varem kirjutanud samuti essee suhtlemise ja suhtlemisstiilide teemal. Kaevasin selle failidest välja, lugesin läbi ja mind jäi kummitama üks lõik, õigemini ühed read, kus ma kirjutasin ühest piibli kümnest käsust - sa pead austama oma vanemaid. Mainisin siis ära, mida ma sellest käsust arvan, kuigi kartsin küll. Leian, et nii vanemad kui ka kõik teised inimesed, peavad austuse ära teenima. Ka vanemad on lihtsalt inimesed ja kõik neist ei ole toredad, hoolivad, armastavad. Sugugi mitte. Ma EI PEA austama mitte kedagi, kes ei ole seda väärt - olgu ta vanem või naabrimees.
Kuhu ma tahtsin sellega välja jõuda, on see, et järjekordselt see takistab mind esseed edasi kirjutamast, sest ma mõtlen sellele, millised on mu liigikaaslaste arvamused seoses selle käsuga ja ja ja neid oleks põnev kuulata.
Ma pidin küll õppima täna õhtul ilma igasuguste kõrvalepõigeteta. Kuid ometigi ma jõudsin 'midagi otsides' kulning'u juurde jälle ja see püüdis mu oma haardesse ja ma ei saa enam edasi õppida. Ja nii ma olen taaskord vähemalt üle tunni aja selle kuulamisele ära kulutanud, aga paraku ei ole Vana-Egiptus (SEE Vana-Egiptus) sugugi ahvatlevam praegu... mitte miski ei ole.
Tahaksin leida kellegi, kes suudaks seda õpetada...
