Ülo Peterson
09.12.1939 - 20.10.2009
Vanaesä
Artur Adson
Üts lumihapen, kulupää,
üts vana mehekene
lääp omma Luujat tennämä,
kään noodilehekõnõ,
sääp klahve pääle nõdra' käe',
et katab kõllast kõllaus;
silm häste seleta ei näe,
ent hengen vana hõllaus
Lüüp sirgu aastakümne küür,
pilk lendäp kaugusehe,
et kaop lagi, vaop müür,
viip palge valgusehe:
nii paistab temä otsa iin
üts perisvalu vagu,
kon kaivet terve elu piin,
tä lõpmatus nink agu.
Jäll nõsep üles rüäpää,
kui torm om lännü ärä,
nii inemine maha 'i jää,
tä nõsep, silmän särä
tost viist, mis süäme nõrgass süüp
nink alandlikuss henge:
kõrd elu peris maha lüüp,
om seni pruuvnu enge.
------------
...
Keäki temält tüüd es nõvva:
elu läbi jo tüüd tennü,
puhkust oless nüüd vast nännü,
enge sedä viil es jõvva -
enne aiga hauda lännü!
Ma armasta sinno!
Lihtsalt peidan end iroonia, metsiku naeru ja hüperaktiivsuse taha.
Isa pidi Wales'ist 23.detsembril vist Eestisse tulema, kui NÜÜD vahetas lennuaja ümber ja me mõlemad seame sammud või noh rattad või tiivad (mida iganes) Võru poole Laupääval ehk 24.okroobril ehk vaheaja esimesel pääval. Tagasisõidu pilet on issil ümber vahetamata ja seda, millal tagasi lennata, otsustab ta nii öölda käigu pealt...
Ma arvan, et terve see nädal saan ma meeldivat Anna seltskonda nautida ja muidugi vaheajal ka (et mingit teisitimõistmist poleks, siis Anna on Karenina ehk Lev Tolstoi romaan).
Ma ei viitsi kirjutada tegelt eriti...
Ma ei saa...Ma tahaks nagu rääkida kellegagi, aga samas ei taha ka. See on raske. Iga faking kord, kui isa räägib järjekordselt halvema uudise, on mul tunne, et nüüd on kõik, ta ei ela seda üle. Siiamaani on kõik enam-vähem paremaks läinud (niivõrd-kuivõrd, kui palju see üldse võimalik on), kuid nüüd... Esimene kord, kui see juhtus, ei olnud eriti hull, seekord aga kaasnes ka halvatus ja kuna tal on ka see põhihaigus, siis on kõik topelt raske ju.
Lights out. Shall we go to sleep?
Is it just a show? Is it just a dream?
Breakdown is on it's way
Breakdown in the month of May
Breakdown and cry, lay down and die
Goodbye, goodbye.
Ma ei suuda, ei taha, ei või...
Ühel õhtul polnud mul midagi teha
tuli tahtmine tänapäeva pidusid näha,
oi küll oli noori seal ukse taga,
ümber maja tiirles miilitsaid ka mitusada.
Kohe uksest siis sisse mind trügiti,
vastu seina mind toorelt seal nügiti,
kohe kopsu tungis mulle nikotiin,
ah on see disku alles hirmus piin.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Mingi kasti seest tuli seal hirmus plära,
ei taband mina algust ega lõppu ära,
kõik noored seal tantsida vihtusid,
aeg-ajalt oma higi ka siis pühkisid.
Üks kutt, kes kargas seal lava peal,
karjus imelikku torusse miskit seal,
ma mõtlesin noh, et kuulaks ju vähe,
ja varsti ma lihtsalt ära lähen.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Lõpuks väsinult ma komberdasin koduteel,
mu kõrvus kumises see diskotümps veel,
mõtlesin, et enam ma,
ei lähe sinna diskodele tolknema.
Ja pärast rabavat südameatakki
ma mõnuledes kuulasin õepoja makki,
ei saanud mina rahuldust sest diskovärgist, sest õiget mõnu tunnen ainult pungist.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Lihtsalt tuli meelde see laul ja millegipärast tekkis tahtmine selle sõnad siia kirjutada. I wonder why...
Ema läks siis järjekordselt sessile Tartusse ja nagu nondel puhkudel ikka, pean ka seekord ma ise oma söögi valmistama või mingit teistmoodi hankima.Täna siis hakkasingi õhtusööko nagu tegema. Algus oli palju tõotav: frikadellid ja makaronid said ilma ülekeemisteta valmis ja pannil kogu see värk ka ei hakanud metsikult särisevat praadimise ja põhjakõrbemise häält tegema. Kallasin ära makaronide keetmise vee, pesin poti puhtaks ja kõik tundus endiselt korras olevat. Kuid siis (dramaatiline "kuid siis" nagu ikka kulminatsiooniga asjandustes) võtsin frikadellipoti, et sealt vesi kallata ja pott pesta ning juhtus õhtu...ei,NÄDALA tippsündmus. Poti üks sang oli metsikult kuum ja ligikaudu 100 kraadise veega pott lendas mu käest ja loomulkult suurem osa lendas jalgadele. Täitsa metsik! See oli valus, kui mitte öelda, et väga valus! Vanaema hakkas jubedalt muretsema ja saatis mu otsejoones vannituppa, et seal külma vee sisse jäsemed toppida. Aga nojah, eksole, ma ei suutnud liigutadagi end algul, mis siis vannitoani kõndimisest rääkida. Lõpuks siiski ületasin takistuse ja komberdasin kuidagi sinnani. Vesi küll nagu midagi paremaks ei teinud, vanaema leidis mingi põletusvastase vahu-thingy ja ka see ei teinud asja leebemaks, pigem läks hoopis valusamaks.Tehniliselt nüüd on natuke parem juba olla ja ma suutsin disaster-macaronies'id ka ära süüa.
Hanna Stiina lõhkus oma hannastiinatsemise tagajärjel mu kõrvaklapi ära. Mitte et ma muidugi pahane oleks, muidugi mitte, see lihtsalt lõpuks tõukas mind teoks tegema asja, millest juba ammu olen plaani pidanud. Nimelt ma tegin Hanna Stiinale kommuuni Orkutisse, ta pole sellest vist eriti vaimustuses, aga ma lihtsalt pidin, sest millegipärast saab ta alati veidrate asjadega hakkama.
Miks on nii, et just sel kellaajal, kui poes käib üldjuhul kõige rohkem rahvast on lahti ainult üks kassa. Kas pole mitte ebareaalne? Käisin täna mingi kuue paiku Kastani poes ja vot järjekord on mingi 5 meetrine (okei, tehniliselt ma ei oska seda pikkust õigesti öölda, aga põhimõtteliselt nagu). Täitsa metsas, jää või orkestrisse hiljaks (orkestrinohik ha-haa). Täielik müsteerium.
