BOLLOCKS!

Ema läks siis järjekordselt sessile Tartusse ja nagu nondel puhkudel ikka, pean ka seekord ma ise oma söögi valmistama või mingit teistmoodi hankima.Täna siis hakkasingi õhtusööko nagu tegema. Algus oli palju tõotav: frikadellid ja makaronid said ilma ülekeemisteta valmis ja pannil kogu see värk ka ei hakanud metsikult särisevat praadimise ja põhjakõrbemise häält tegema. Kallasin ära makaronide keetmise vee, pesin poti puhtaks ja kõik tundus endiselt korras olevat. Kuid siis (dramaatiline "kuid siis" nagu ikka kulminatsiooniga asjandustes) võtsin frikadellipoti, et sealt vesi kallata ja pott pesta ning juhtus õhtu...ei,NÄDALA tippsündmus. Poti üks sang oli metsikult kuum ja ligikaudu 100 kraadise veega pott lendas mu käest ja loomulkult suurem osa lendas jalgadele. Täitsa metsik! See oli valus, kui mitte öelda, et väga valus! Vanaema hakkas jubedalt muretsema ja saatis mu otsejoones vannituppa, et seal külma vee sisse jäsemed toppida. Aga nojah, eksole, ma ei suutnud liigutadagi end algul, mis siis vannitoani kõndimisest rääkida. Lõpuks siiski ületasin takistuse ja komberdasin kuidagi sinnani. Vesi küll nagu midagi paremaks ei teinud, vanaema leidis mingi põletusvastase vahu-thingy ja ka see ei teinud asja leebemaks, pigem läks hoopis valusamaks.Tehniliselt nüüd on natuke parem juba olla ja ma suutsin disaster-macaronies'id ka ära süüa.