Vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et ilusad inimesed on vahvad...kuid oot, miks just see mõte? Ma pole ilus, ma tõesti pole inimene, kes kvalifitseeruks ilusate inimeste hulka. Ju oli see lihtsalt mingi nõrkusehetk või olin ma lihtsalt õnnelik või...õhh, ma ei tea!! Aga haarasin mantli, panin saapad jalga ja läksin...Mina ja mu iPod, kahekesi, üksinda. Kõrvus helises metsikult kõva Dagö ja ma ei teadnud kuhu jalutada, lihtsalt läksin, endal oli millegipärast õnnis tunne ja mulle tundus (jällegi), et olen õnnelik. Miks omet? Pole ju põhjust: eile õhtul rääkisin isaga ja ta tundus kuidagi kurb ja masendunud, sõbranna oli kurb, koolis on pahasti (alustades niisama langenud hinnetest ja lõpetades haiguse tõttu kogutud X'dega); ma elan koos jubeda ja õela ja hirmsa ja mittearvestava ja hirmul ja suure egoga (ja veel kõik negatiivsed omadussõnad) vanaemaga ja sassis vanaisaga (+ emaga, aga see pole 24/7 hull, vaid ainult 22/7); nii palju on teha, aga motivatsioon ning tahe puuduvad; ma ei tea, mis põhjusel Viku minuga on/tahab koos olla, kindlasti pole see armastus, oh ei, kuid mis siis lõppude lõpuks??? Jalutuskäik viis mu poeni, täpsemalt kaubamajani. Käisin ostmas ja helistasin ZLV'le. Nüüd siis jalutasime koos, suund-siht aga endiselt puudus...tore oli ja saime palju rääkida, lihtsalt rääkida...
Kõik ei ole üdini halb. Ühel inimesel vähemalt on hää meel, et ma olemas olen. Aitäh, ZLV!! Päev on korda läinud või noh elu...
Mul on paha, tahaks magada, tahaks sooja, tahaks jäätist ehk ühesõnaga haige. Terve päev on tehniliselt möödunud nii, et läpakast mängib muusika ja mina nö magan voodis. Muidu tuleb välja, et ma suhtlen Temaga jälle rohkem, mis on iseenesest veider. Minu meelest oli Tema see, kes lihtsalt ignoreeris mind ja nüüd järsku ajateenistuses olles tahab, et ma külla läeksin ja nii edasi... Siiski mul on väga halb ja ma ei suutnud täna telefonis Temaga rääkida ja Ta nagu ei mõistnud seda.
Õhh ma ei saa midagi aru...
Täitsa hea!! Koguaeg vingusin, et ma ei saa viikingis ühtegi sinikat. Nojaa ja siis Jets küsis neljapäeval, kas ma tahaksin mõõka ja kilpi proovida ja millegipärast olin ma väga entusiastlik (no vähemalt teistel oli lõbus). Mõõk oli veidi raske ja kilp oli umbes kolm korda raskem. Anyways siis kodus avastasin mingi 3-4 väikest sinikat põlvede juurest. Awww nii nunnud! Huvitav, kas on olemas midagi sellist nagu sinika-fetiš?? Igal juhul mul on tunne, et ma vist olen üks selline. Ma poleks seda endast küll arvanud, aga no nääd sa siis...
Vihkan Playback'i. Ma ei tahtnud sääl osaleda ja ütlesin, et ainult siis tehniliselt ju võin, kui neil väga vaja on ja nad ei saa teisiti. Najaa...Merit helistas laupääval, kui nende proov oli alanud. Loomulikult ütles ta, et väga neil on vaja, et ma tuleksin ja mul hakkas hale ja ma läksin. Tehniliselt nagu mulle ei meeldi siuksed lauljad nagu Calvin Harris ja veel vähem tahan ma mingit booty-thingy't teha, pekkis! Millesse ma ennast nüüd mässisin?
Päris veider. Kunstiajaloos täna rääkisime Dada'st ja Dadaism'ist. Millegipärast peale iseluumulike tunnuste ja teoste seostasin ma seda Einstürzende Neubauteniga. Hiljem tunni lõpus it hit me: Neubautenil on laul nimega "Let's do it a Dada". No vot! Everything's coming together now!
Silvia avastas, et on olemas fraas I'm anal about it. Veidruste tipp!
Miks kedagi ei huvita absoluutselt inimest mured, probleemid, mõtted? Täna tunnis üks õpetaja karjus põhimõtteliselt mu klassiõe pääle. Ma saan aru küll natuke ka õpetajast, ma läheksin ka närvi, kui inimene pole tundides üldse kohal olnud. Kuid nagu näha ei huvitanud teda ka põhjus absoluutselt. Samamoodi nagu kuradi kunstiajaloos (õpetaja õudsaim, kohati idiootlikeim kõigist) vaatasime filmi ja pärast tegi tunnika. Nende tööd, kelle oma midagi väärt ei olnud, hindas ta tärniga (whatever that means), kaasaarvatud ka minu oma, aga olin ma üldse tunnis?? EI!! Loomulikult peavad tärniomajad tegema kirjalikult kokkuvõtte selle kunstniku elust ja loomingust. Mida fakki nagu??? Isegi puudujad, ma saan aru kui oleks põhjuseta puudumine, aga mul oli põhjus ja veel missugune!! Teda aga ei huvita. Inimesed on nii enesekesksed ja hiiiiiiglasliku egoga. Tehniliseslt nagu minagi, aga ma ürita, ausõna üritan...olla arvestav.
Teisalt, aga kui midagi valesti teed (mõne arust), siis on küll vaja oma nina teiste asjadesse toppida. No vaata siis kui tore(!). Mind on juba kaks pääva järjest kodus tehniliselt lolliks sõimatud. Kas pole mitte armas(?). Ma arvan, et inimesed on erinevad ja mis mõnele tundub haiglaslik, mõttetu, idiootlik, on teise jaoks normaalne, tore, elustiilijuurde kuuluv, tavaline asi. Seega ei tohiks keegi teisele ütelda, mida ta tohib teha ja mida mitte, mida peab tegema.
Laupääval tuli taas orkestrinohiku kohuseid täita ehk siis hommikul vara (mis tavaliselt tähendab kell 10 muusikakooli saalis olemist ja 8.30 ärkamist) proovi minna. Kuid tõn-tõn-tõõõ, seekord oli kell 12 ja loomulikult olin ma selle unustanud. 9.30 hakkasin orkestrisse siis jalutama ja veidi rohkem, kui pool teed läbitud, triivis minu mõtteisse fakt, et mingisugune nädalavahetuse suur proov pidi ju kell 12 hakkama. Kiiruga otsisin noodimapi, kus vahel elutseb tähtis infoleht, ja täitsa bollocks...MA OLIN LIIGA VARA TULNUD!!!. Lätsi tarrõ tagasi ehk siis seadsin sammud taas kodu poole. Uksest sisse astudes olin räigelt vihane (enda peale eelkõige) ja käratasin emale, et kui ta mind pärast autoga ei vii, siis ma ei lähegi. Tehniliselt oli see aga kõige tähtsam proov üldse, sest varsti on muusikakooli juubel ja see oli proov, kus oli kohal suurem osa vilistlastest. Pekki! Ema ei viinud mind autoga. Märatsesin ja virutasin karule. Närvis, kuid siiski minekuvalmis, ronisin trepist alla ja lahkusin kodunt. Proovis aga oli äärmiselt-äärmiselt vahva. Ise ka ei usu. Orkestrinohikutel on nii tore huumorimeel ja lihtsalt terve (ma arvan :O) orkester sai paar korda kõvasti naerda. Samas on täiesti võimalik, et ma mäletan veidi valesti ja mina olin see ainuke, kes KÕVASTI naerda sai...Anyways lõpuks ma siiski ei kahetsenud proovi minekut :D
Õhtul läksime Lauraga kontserdile, Compromise Blue ja Gene Taylor Ameerikast esitasid vahvaid ja mõnusaid blues'i helisid. Maksimaalselt tore õhtu! (Laura kartis õlle osta, äärmiselt tähtis fakt).
Najaa...pärast viimatisi üleelamisi siis mingi uuem värk ka ikka vaja kirja panna. Aga noh, mis sääl ikka. Keemia tunnika-junnika sain 10, mis on unreaaal, sest ma põhimõtteliselt nagu ei saa Rääli keemias kümneid. Müsteerium missugune! Hakkasin oskama?
Mõtlesin veidi, et elu on tegelikult imelik ja inimesed on imelikud ja tegelikult, miks on meil üldse vaja mingit raha ja asju ja muud nodi? Tegelikult jääb see kõik meist maha, mitte midagi ei võta me kaasa endaga...Elu koosneb metsikult suurest illusioonist, mille me ise endale loome.
Tegelikult võiks nüüd natuke rõõmsamat juttu ka kritseldada. Hmmm...ääää...ööööö. Nojah tegelt tahtsin seda öölda, et JASON STEELE TOP ARTIST'iks. Ehk siis ta on Charlie the unicorni looja ja muide see pole mitte tema ainuke meistriteos. Oh ei! Lisaks on veel selliseid nagu Llamas with hats, Mr.Happy Face, Ferrets ja palju muud üli-überhead animatsiooni ja ka paar mitte-animatsiooni. Life seems a lot brighter, when there's a little bit of Jason Steele.
11 detsember on üks event-thingy, mis oleks nagu selline, kuhu põhimõtteliselt tahaks väga minna. Metsatöll, Ajattara, Herald, ZETOD. Kas mul pole tõesti sõpru, kes tahaksid veel sinna minna?? Ega nad mind ometi üksi Tallinna ei taha saata? Ma eksin sääl ära ja satun kuhugi keldrisse elama (põhjus teadmata) ja tagatipuks lõpuks müüakse hooraks kah veel. Aga tegelt ei ole asi nii hull,üksi on lihtsalt igav kuskile konsale minna...Aga lõpuks ma tahaks tuua välja veel avameelse avastuse (kõike tegelt ei tasu uskuda, mida ma räägin). Ma tahaksin abielluda Zetode solistiga!
