Mul on kahtlane eelaimus, et taaskord hakkab võimust võtma mind juba mõned ajad tagasi kimbutanud depressioonialge. Nimelt jälle on tekkimas olukord, kus mul on üsna savi, ma olen ärritatud ja ütlen halvasti kallitele kaaskodanikele ning, mis peamine, ma nagu ei taha jälle eriti midagi. Miks see nii on? Sain end ju ometi evakueerida äärmiselt häässe keskkooli ja ühikasse, kus on normaalsed inimesed ja nüüd ka juba hääd sõbrad; sain veeta pikki päävi HÕFF'il ja ka zombie walk õnnestus ja kõik oli tore, mul on ägedad sõbrad ja ma ei vahetaks neid mingil juhul. Aga no kurat, nii ei hoia ma oma sõpru eriti kaua, kui ma koguaeg neile halvasti ütlen.
Jah, tunnistan, ma olen halb inimene. Kuid nagu ma olen alati öelnud - probleemi tunnistamine on esimene samm paranemisele. Mille ma ikka veel pole saanud lahti halvast kombest, et enne ütlen ja siis mõtlen? Samuti on üsna segav asjaolu, et mu meeleolu muutub väga kergesti. Ma nagu proovin arvestavam olla, aga no ei tule välla, ei tule... Ikka ja jälle ma... oeh. Aitab, homsest hakkan paremaks inimeseks! Päriselt! Ja mida sina sääl naerad?? Hakkan jah!
Ma tahan öelda, et on kaks inimest (tegelikult on neid muidugi palju rohkem, aga hetkel toon ma välja ainult kaks), keda ma imetlen ja, kes on mulle hääd sõbrad ja, kellelt ma olen palju õppinud. Agnes ja Silvia. Te olete nii vägevad. Ma mõnikord kuulan/loen teie juttu ja ma lihtsalt imetlen teid, õigemini teie mõtteid, tarkust...
Kui mina ise juba endaga elada ei suuda, siis kuidas peaksid teised suutma?
Pages
The Little Sister is watching.
3 Kobinat:
Ma usun, et tean mida sa silmas pead. Ja mul on samamoodi, jälle selline tunne. Vot! You're not alone!
mine hartsiga koos hullumajja
ohh! hää mõte!
Post a Comment