Tookord, kui me käisime Merkaga jalutamas, küsis ta minult, et miks mina alati kuulaja rollis olen ja tema alati räägib. Hakkasin mõtlema, et tavaliselt see vist nii ongi, ka teiste puhul. On ainult paar inimest kellele mina oma asju räägin...kui neilegi. Millegipärast on minuga enda elu jaganud ka inimesed, kellega ma just eriti palju ei suhtle. See on tore. Kuid ma vahel kardan, et äkki ei suuda ma siis oma asjadega tegeleda ja kõik minuga toimuv jääb unarusse. Mul on siiski hea meel, et mulle räägitakse asju, sest kunagi olin ma vastik tagarääkija ja ei suutnud kunagi asju suletud huulte vahel hoida (oh neid aegu, mil olin veel 12...). Mu endine ühikakaaslane ja üldse hea süber ütles ükskord, et kui ma siia ühikasse tulin, siis ta arvas kohe, et ma olen usaldusväärne inimene. Thank you for trusting...
Vabandage, et mulle meeldib svastika, vabandage, et mulle meeldib punalipp, vabandage, et mulle meeldib nõukogude ja natsi sümboolika ja tolleaegsed asjad. Ma tean, et nendega võivad mõndadel inimestel valusad mälestused esile kerkida ja seetõttu ei taheta mitte midagi selle ajaga seonduvat näha. Vabandage, aga mulle meeldib. Kas ma peaksin siis ignoreerima seda ja ei tohi omada näiteks sirp-vasara ja viisnurgaga vööpannalt, silti 'не включать. работа на линии.', desktopil nõukogude lippu, rääkida kui väga mulle meeldib svastika? Kas sellise jama pärast peetakse mind kohe mingiks noenatsiks või sotsialismi pooldajaks? Muidugi vanaema tuleks kohe oma jutuga, et mina ei tea sellest ajast midagi ja kuidas ma üldse julgen selliseid asju omada. Loomulikult ma otseselt ei tea midagi, ma ei tea midagi muud peale selle, mida isa, vanaisa ja ajaloo õpetaja rääkinud on. Eriti tobe on see, et näiteks Rootsis on selline asi nagu haakrist täiesti ära keelatud, kuigi see opn mitmes usundis kasutusel hoopis teise tähenduse all kui natsid seda kasutasid. Inimesed on...
