Enne uinumist kuulasin Mari Kalkuni ülipehmet lugu 'Talvine Õhtu'. Kuulasin seda üha uuesti ja uuesti. Millegipärast muutis see lugu mind veidi nukraks. Tundsin end otsekui keset inimtühja talvist teerada, just nagu laulus. Aga ma ju olengi üksi...või noh, teoreetiliselt pole, aga ma tunnen end nii. See pole nii öelda HEA ÜKSI, vaid midagi painavat ja midagi sellist, mis hoiab endas ja ei lase vabaks. Üritasin siis mängida veidi Solitaire'i oma iPodis. Väga kahtlaselt vigased ja võitmatud mängud tulid ainult. Ilmselgelt - kellel ei vea kaardimängus, sellel veab... Ma tean jah, et ma peaksin olema õnnelik praegu, kuid tõsiasi on, et ma ei ole. Ma laskun vaid üha sügavamale auku ja ei oska siit välja roomata. No kurat, nii ei saa.
Mul on elule suured ootused ja ma loodan sellelt palju. Olen seetõttu juba suhteliselt palju pidanud pettuma, kuid sellest hoolimata loodan ja ootan edasi. Vähemalt selles suhtes on mul ikkagi vedanud, et ma tean, kuhu ja mida tahan peale gümnaasiumi. Teoreetiliselt peaks mul olema piisavalt potentsiaali, et sooritada eksamid hästi ja suunduda edasi kõrgkooli. Oh paranoia, paranoia (or is it?). Mis saab siis, kui ma ei mängi piisavalt hästi flööti? Kui ma ajan sassi puhta kvindi ja suure septimi? Kirjutan diktaadis pooled taktid kaks ja pool tooni madalamalt? Kui, aga, mis siis kui, äkki, APPI!
Elu on elu on elu...
0 Kobinat:
Post a Comment