Ma hakkan vist varsti identiteedikriisi jõudma. Ma tundun endale igava ja rumalana ning ma ei tea hetkel, mida ma tahan või mida teha. Selline tühi tunne on. Ei kuulu justkui kuhugi ja lihtsalt oleks kogu aeg nagu unes. Ümberringi oleks nagu pimedus, mis matab enda alla mu isiksuse, mu välimuse, minu. Ma pole kunagi ennast nii mõttetuna tundnud. Ehk läheb mööda, kui eksamid saavad läbi? Võib-olla on see kõik just tingitud nendest? Ma ei tea... mitte midagi.
Kirjutasin esmaspäeval. Olen veendunud, et sain hakkama oma halvima kirjandiga, ehk läks isegi teemast mööda. Hirmus tunne on. See oli vist kõige määravam 'asi' üldse ja kahtlustan, et ma rikkusin kõik ära. Kuradi proovikirjand, oli sind siis vaja selle 93 punktiga. Tore, et tulemust saab oodata need igavikulised 8 nädalat, äärmiselt tore.
Veider, kuidas inimesed näevad kõike nii erinevalt...
Jõuan jällegi tagasi Florence And The Machine'ni ja 'Heavy in your arms' sõnad lähevad täpselt õigesse kohta. Mõtlen vastikusega, et olen sellises seisus, et samasten enda tundeid laulus edasi kanduvate emotsioonidega ja tunnen, et Florence kirjutas laulu minust. Missugune lollus. Nevermind.
This will be my last confession,
"I love you" never felt like any blessing.
Kristlane moslemile: Sa oled hirmus inimene, et pead nelja naist korraga.
Moslem: Mis tsa ise parem oled? Sa võtad ühe ja jätad ta lihtsalt maha, tühjade kätega, koos lastega või pead salaja oma naise kõrvalt armukesi...
Selle tarkusetera rääkis meile Karpa (usundiõpetaja), kui teemaks oli islam. Tuleb tunnistada, et kui ma senini olin moslemitest ja islamist veidi halval arvamusel, siis see lause ja just too tund muutsid mu seisukohta natukene.
Run fast for your mother,
run fast for your father.
Run for your children,
for your sisters and brothers.
Leave all your love and your loving behind,
you can't carry it with you when you want to survive.
The dog days are over.
Ja nii ongi. Nüüd on vaja vaid külma närviga eksamitele vastu tormata ja lõpetada see osa oma elust. Aga ometigi on kahju. Tutipeo 'ametlik' osa mõisas oli nagu nutulaat. Mitte vaid abiturientide poolt, isegi puugid nutsid (kümnendikud). Ma olen olnud siin liiga vähe. See oli esimene MINU kool. Ülejäänud neli olid lihtsalt paratamatused. Kui tänane algas pihta 11.30, siis võiks ju eeldada, et saab magada, aga ei... Esiteks oli meie klass üleval kell 4 hommikul, et jätta endast viimast märki maha. Teiseks äratasid kümpad meid kell 6.15 üles ja kamandasid kultuurimaja ette välja. Kolmandaks põgenesid kell 9 hommikul kaks kümnendikku Urve eest meie tuppa. Fun. Siiski armastan ma tänast päeva.
Et neid värdjaid bussijuhte ikka jagub meil siin...
Pärast mitme-...mitme-...mitmekümneid rahakotist läinud eurosid, on eeldatavasti homme käes viimane päev. Kuigi peaks mainima, et tänase päeva jooksul on mul selles suhtes väikesed kahtlused tekkinud, kui arvestada seda, et pärast tänast korda tunnen ma valu nagu ei kunagi enne. Ausalt, ma ei jaksa enam. Nii finantsiaalselt, füüsiliselt kui ka vaimselt.
Nätsumulli-maasikavahu roosa enesetunne oli. Tekkis tahtmine koguda see kokku kuhugi suurde õhukindlasse purki (et mitte mingil juhul ei läheks midagi kaotsi). Järgmine kord, kui end sitasti tunnen, avan purgi ja saan osa sellest samast roosast õnnest ja kohe on kõik tiba parem. Ilus. Olen hämmingus ja õhinas, et avastasin enda jaoks Netsky võlud. Upun ära 'Your way' sisse. Nii kuidagi mõnusalt voolav muusika. Täpselt siuke, et ka täiesti kaines olekus tekib hea alkoholi-trippy tunne (täpselt selline paras, mitte liialdatud, kus joove on juba nii suur, et hakkab halb). Kiks ja drumm ja bass - kooslus, mida poleks osanud oodata...vähemalt mitte veel.
Mulle visati kaela järjekordselt mingi asi, mingi fakt, millega mul tuleb lihtsalt leppida. Võtab aega, et harjuda sellega...kui üldse. Tõesti ootasin, enam mitte. Sellest pidi saama minu jaoks üks ägedamaid nädalavahetusi, aga noh, keda kotib.
You want things your way...
