Inimesed tüütavad mind ära. Vahepeal lihtsalt juhtub, et neid on liiga palju ja igal pool ja siis ma lihtsalt otsin kohta, kuhu põgeneda. Eelkõige enda mõtetes, sest kahjuks ei ole mitte kuhugi mujale võimalik kaduda. Mul pole võimalik lihtsalt võtta kätte ja põrutada kus see ja teine täiesti asustamata mägimajja ja seal lihtsalt olla üksi. Olen, jah vist olen mingis mõttes erak. Ma pean saama puhata hävitavatest, õelatest inimmasinatest, kes alalõpmata oma tahtmistega, oma muredega, oma isiksusega, oma...oma...oma kõigega tulevad ja lämmatavad mu ruumi. Kõik kohad on teid täis, te olete absoluutselt igal pool, ükskõik, kuhu ma ka ei vaataks. Võtke natuke koomale, mul on vaja aega, just seda aega, kus teid ei oleks üldse. Tekib jälestus teie vastu. Ei, see pole midagi isiklikku, läheb varsti üle...kui ma olen saanud oma üksinduse.
Pages
The Little Sister is watching.
Pessimist
Sodi
-
▼
2011
(85)
-
▼
April
(12)
- I don't know what a pear tastes like to you.
- I was a heavy heart to carry
- Mul ei ole midagi muud öelda, kui et...
- Tõetera
- The dog days are over
- Ideaalne...ehk kellegi jaoks?!?
- Anna mulle kühvlit ja harja, las ma pühin end kokku.
- Mõnikord on vaja...
- Neid värdjaid on veelgi
- Aprilli lõpuni võib söömise ära unustada...
- You want things your way
- The crack inside my fucking heart is you
-
▼
April
(12)
0 Kobinat:
Post a Comment