BOLLOCKS!

Leaving

So once again I am flying to UK, tomorrow. But this time it's different. First of all, I'm going to a totally new airport (for me, I've never been to that one), it's in Liverpool. Basically it's a pretty good coincidence that the tickets to Liverpool were a lot cheaper, than the ones to Stansted, AND the plane takes off a lot earlier... BECAUSE I'VE ALWAYS WANTED TO GO TO LIVERPOOL YAY!!! Secondly, this time I am not going alone - the one I ACTUALLY love is coming with me. But unfortunately things aren't going that well at the moment, due to the fact that he's a total idiot and acts like a fifth-grader. He managed to piss me off so bad, that even if I would want to forgive, I just couldn't do that. OF course he thinks that there's no need to be angry and everything and that his poor little 'sorry' can make everything better. Well, it can't, OK! He cannot expect that every time he messes up, I can put up with it and pretend that nothing happened. I really hope that tomorrow everything's gonna be better and the long trip to Blaenavon isn't so uncomfortable, but fun.

XOXO

(I cannot believe that I actually wrote 'xoxo')

KIIISU!

Ei kuulu edasikaebamisele.

Ma ei söö täna.

Värdjad

Tahan leida mõnda inimest, kes tõestaks mulle, et inimesi ei pea vihkama ja et tegelikult on nad head.

Aken avanes

Ma avastasin enda jaoks kõige ideaalsema õppimisvõimaluse (tänu sellele, et ilmselt kuhugi päevasesse tasuta kohale ma ei mahu). Tartu Ülikooli avatud ülikool, inglise keel ja kirjandus, tasuta koht (jahh, seal on 10 tasuta kohta!!). See tähendaks seda, et ma ei pea ehk õppelaenu võtma, et maksta õppemaksu, renti ja kommunaale, vaid ma saan käia tööl, et ära majandada. Super!

Tervitan inimest, kes guugeldas +KRISTIINA+ stupid!

Tahaksin keerisest välja

Mul on sitt tuju ja ma ei taha midagi ja ma kardan. Ma kardan tulevikku. Mul ei ole absoluutselt aimugi, mis minust saab, jesus christ ma ei tea sedagi, kas ma ülikooli saan. University is no place for an avarage five-four grade student. Aga mõni meist ei jaksa õppida kogu aeg neljadele ja viitele ja ausõna eksamipingele ei pea ka osa meist just kõige paremini vastu (või siis minu puhul... mul pole aimugi, miks mu tulemused on keskmised). Mul on emotsioonid kogu aeg kuskil kõrgustes ja mõte sellest, et mul pole õrna arvamuselloorigi sellest, kus ma septembri alguses olen või mida ma teen. Ma sulgen järjest rohkem endasse ja oma nurgakesse koos muusikaga (viimasel ajal millegipärast Kate Bushi Wutheringi Heights'iga). Mu hale katse sotsiaalelu veidike elada ja sõpradega väike grillivärk teha kukkus pikemas perspektiivis ikkagi läbi, sest American Beauty Car Show ajal, mis on minu linnas, istun mina ikkagi pimedas toas ja kirjutan seda...

Ja ma jälestan ülekõige seda, kui mulle helistatakse ja kõrval ma kuulen kellegi hääli, veel hullem, kui seal kõrval mõni loom, keda ma häälest ära ei tunne, naerab. Kui mind sama hetk välja kutsutakse, siis võite edasi unistada, et mul on tahtmist kuhugi välja ronida, sest mu tuju viidi juba selle kõnega nulli. Just mentioning. Kas sa oled väga pettunud, kui ma su sünnipäevapeole ei tule?

Not

Jahhh... Hard Rock Laagris käisin, oli tore. Nüüd on tervis nõrk. Selfdiagnoosin endal põskkoopapõletiku. Arsti juurde saan alles neljapäeval. Esmaspäeval peaks minema Tartusse, et istuda kolm tundi akadeemilise testi taga ja midagi tarka kokku kirjutada. Ma isegi ei tea, miks ma seda tegema lähen (loodan saada 80 punkt? - lollakas).

See on minu tänase päeva lugu... ja arvatavasti homse... ja ülehomse.

Pages