Mul on sitt tuju ja ma ei taha midagi ja ma kardan. Ma kardan tulevikku. Mul ei ole absoluutselt aimugi, mis minust saab, jesus christ ma ei tea sedagi, kas ma ülikooli saan. University is no place for an avarage five-four grade student. Aga mõni meist ei jaksa õppida kogu aeg neljadele ja viitele ja ausõna eksamipingele ei pea ka osa meist just kõige paremini vastu (või siis minu puhul... mul pole aimugi, miks mu tulemused on keskmised). Mul on emotsioonid kogu aeg kuskil kõrgustes ja mõte sellest, et mul pole õrna arvamuselloorigi sellest, kus ma septembri alguses olen või mida ma teen. Ma sulgen järjest rohkem endasse ja oma nurgakesse koos muusikaga (viimasel ajal millegipärast Kate Bushi Wutheringi Heights'iga). Mu hale katse sotsiaalelu veidike elada ja sõpradega väike grillivärk teha kukkus pikemas perspektiivis ikkagi läbi, sest American Beauty Car Show ajal, mis on minu linnas, istun mina ikkagi pimedas toas ja kirjutan seda...
Ja ma jälestan ülekõige seda, kui mulle helistatakse ja kõrval ma kuulen kellegi hääli, veel hullem, kui seal kõrval mõni loom, keda ma häälest ära ei tunne, naerab. Kui mind sama hetk välja kutsutakse, siis võite edasi unistada, et mul on tahtmist kuhugi välja ronida, sest mu tuju viidi juba selle kõnega nulli. Just mentioning. Kas sa oled väga pettunud, kui ma su sünnipäevapeole ei tule?
0 Kobinat:
Post a Comment