Kolisin vastu tahtmist Haapsallu 2001. aasta suvel. Olen Haapsalut jälestanud alates 2001. aasta suvest. Iga kuradi kord, kui ma sain vaheaegadeks põgeneda siit, tundsin suurt kergendust ja mitte ükski mõttedetail ei olnud sellest hirmsast linnast. Läksin närvi iga kuradi kord, kui ema helistas Haapsalust (kurat sa tuled mulle keset rahuaega mu õudusunenägu meenutama). Iga kuradi kord, kui vaheaeg sai läbi, oli rõõmupäevadel lõpp. Okei, mul on/olid sõbrad, toredad sõbrad. The problem was the so called HOME. It still is... Olin üliõnnelik, kui mind võeti ilma venitamata Noarootsi vastu, lõpuks ometi saan ma eemal olla. Kuid nädalavahetustel pidi jälle naasma. Lootsin, et ehk üks nädalgi on pikem või jätab vahele laupäeva ja pühapäeva. Kõik läks veel paremaks septembris 2010. Hakkasin pikisilmi ootama nädalavahetusi...
Esialgu küll vist ainult kaheks kuuks Põhja-Iirimaale, kuid siiski on raske maha jätta ainukest head asja Haapsalu juures...
Mis saab aga pärast seda? Kes ütleks. Kardan.
0 Kobinat:
Post a Comment