Sattusin internetis tuiates TÜ Kliinikumi lehele ja sellise uudise otsa, et vastsündinuid hakatakse kiibistama, alates 2011. aastast pidi olema imikute kiibistamine kohustuslik. Sain peaaegu rabanduse juba. Siis aga märkasin, et juurde on pandud 1.aprilli uudis ja alla mingi naeratav lõust. Arvatavasti-loodetavasti oli see siis nali, kuigi nad võiksid ikka mõelda, mida räägivad, sest asi on naljast kaugel ja mingi aja pärast hakatakse niikuinii ka imikuid kiibistama. Algul lemmikloomad, siis vangid ja lõpuks beebid - terve maailma kontrolli all. Sinnapoole jub kõik läheb...
Loe artiklit SIIT.
Olen ühteaegu nii õnnelik, kurb kui ka üdini hirmul. Homme on minek ja muidu polekski midagi hullu, kuid ma pean end kuidagi Dublinist Belfasti transportima. Ise. Võõras linnas, võõras riigis. Ma ei kujuta ette täpselt, kus see bussijaam üldse asub ja kust ma pileti peaksin saama ja kas ma üldse pärast õiges kohas maha lähen. Eeldatavasti jõuan ma 17.20 bussile, mis peaks Belfastis olema 19.25. Suure kohvriga võõras kohas seiklemine ei ole just see, mida ma väga ootaksin. Lohutan end hetkel sellega, et vähemalt saan ma elada Iirimaal (khmm, siiski küll Põhja-Iirimaal) ja pealinna kesklinnas. But I'm still frightened as hell.
Naljakas, kuidas ma tahan sinna nii kohutavalt minna, kuid samas tahaksin ka minemata jätta. Vastakad tunded, eh?
Oli plaan, et harjutan orkestri juubelikontserdiks, mis leiab aset üsna varsti peale seda, kui ma eeldatavasti peaksin naasma. AGA Ryanair on ju samasugune värdjas odavlennufirma nagu Easy Jet. Seega, jääb vist ära, sest ma siiski hoian ja armastan oma flööti liiga palju selleks, et seda kohvrisse panna ja noh ilmselgelt laptop ei lähe hoopiski sinna. Pealegi ma pean vist niikuinii jälle natuke petma lennufirmat ja võtan siiski teise käsipagasi - fotumasina. Midagi pole teha...eks ma pean siis komplikatsioonide korral demonstratiivselt kaamera kotist välja võtma ja koti kuidagi sülearvutikotti toppima. Way to go!
Au revoir, Kiks jääb taaskohtumist ootama.
Võtsin kaamera jälle üle pika aja kätte ja tore oli. Sai mõned päris kobedad pildud tehtud. Muidu pole hetkel ka väga viga elul (enam). Tülid on tülitsetud, kurbus on ka läinud - asjalood läksid natuke paremaks, kuigi ma arvan, et päris endiseks niikuinii ei lähe, sest usaldust pole nii lihtne tagasi võita. Aga see selleks. Arvestades seda, et ma ei saa just eriti paljude Tema sõpradega hästi läbi, läks eilne Nostalgiapäevade raames toimunud üritus vägagi hästi. Olen rahul. Näete, vahepeal ma võin ka avatum olla.
