Olen ühteaegu nii õnnelik, kurb kui ka üdini hirmul. Homme on minek ja muidu polekski midagi hullu, kuid ma pean end kuidagi Dublinist Belfasti transportima. Ise. Võõras linnas, võõras riigis. Ma ei kujuta ette täpselt, kus see bussijaam üldse asub ja kust ma pileti peaksin saama ja kas ma üldse pärast õiges kohas maha lähen. Eeldatavasti jõuan ma 17.20 bussile, mis peaks Belfastis olema 19.25. Suure kohvriga võõras kohas seiklemine ei ole just see, mida ma väga ootaksin. Lohutan end hetkel sellega, et vähemalt saan ma elada Iirimaal (khmm, siiski küll Põhja-Iirimaal) ja pealinna kesklinnas. But I'm still frightened as hell.
Naljakas, kuidas ma tahan sinna nii kohutavalt minna, kuid samas tahaksin ka minemata jätta. Vastakad tunded, eh?
Oli plaan, et harjutan orkestri juubelikontserdiks, mis leiab aset üsna varsti peale seda, kui ma eeldatavasti peaksin naasma. AGA Ryanair on ju samasugune värdjas odavlennufirma nagu Easy Jet. Seega, jääb vist ära, sest ma siiski hoian ja armastan oma flööti liiga palju selleks, et seda kohvrisse panna ja noh ilmselgelt laptop ei lähe hoopiski sinna. Pealegi ma pean vist niikuinii jälle natuke petma lennufirmat ja võtan siiski teise käsipagasi - fotumasina. Midagi pole teha...eks ma pean siis komplikatsioonide korral demonstratiivselt kaamera kotist välja võtma ja koti kuidagi sülearvutikotti toppima. Way to go!
Au revoir, Kiks jääb taaskohtumist ootama.
0 Kobinat:
Post a Comment