BOLLOCKS!

Paar asja on siis muutunud vahepeal. Number one: käisin esimesel tööintervjuul. Hämmastav, kui vähe küsimusi minult küsiti, põhimõtteliselt koosnes kogu vestlus sellest, et ta rääkis ära, mis mu tööülesanded on, milliseid riideid kandma peaksin, palju palk on jne. Justkui oleks ma juba välja valitud. Paaril päeval käisin arvutiprogrammi ja kassavärki õppimas ja muid asju vaatamas ja homme on täispikk 12-tunnine proovipäev ja pärast seda olen ma, kas Kongo hotelli uus administraator või siis... mitte. Number two: kolmapäeval hakkab autokool, raha on makstud, tervisetõend on käes, everything is official. Ootan kõik suure põnevusega ja tahaks loota, et kõik hakkab lõpuks minema paremuse poole ja nii nagu ma soovin. See tähendaks ka seda, et ma lein väga soodsa hinnaga korralik 1-toalise üürikorteri, aga selles ma siiski kahtlen.


Ma vajan praegu natuke mõtlemisaega, sest ma olen segaduses ja ma ei tea, miks ma praegu sellist elu üldse elan. See ei pidnud nii minema. See on see, mida ma olen kartnud ja üritanud vältida sellest ajast, mil ma siis kolisin. Tahan lõpuks elada enda valitud elu. See siin ei ole see.