Tavaline vesipiibu suitsetamine kestab üldjuhul 20-80 minutit, et rahuldada organismi nikotiininälga. Sigareti suitsetamiseks kulub keskmiselt 2 kuni 10 minutit. Sigaretisuitsetajad tõmbavad 5 – 7 minuti jooksul tavaliselt 8 – 12 mahvi ja hingavad sisse 0,5 – 0,6 liitrit suitsu. Piibu suitsetamise tavaseansil tehakse 50 – 200 mahvi, millest igaüks sisaldab 0,15 – 1,0 liitrit suitsu. Tavaline ühetunnine piibutamisseanss sisaldab 100 – 200 korda rohkem suitsu kui ühe sigareti tõmbamisel.
Allikas
Okei, pole vist eriti palju parem nendest sigaretisõltlastest...
Aga segadus on meeletu. Ma olen justkui jagunenud kaheks. Üks pool nendest tormab ummisjalu ühele poole, teine teisele poole. Need riismed, mis jäävad kahe poole keskele, üritavad nüüd nii mõistuse kui ka tunnetega aru saada, mis toimub ja mida ma tegelikult tahan. Mis kahjuks ei õnnestu kuidagi, sest selgust ei saa - kord kaldun rohkem ühele, siise teisele poole. Kui see varsti ei lõppe ja ma selgust ei saa, lähen ma katki, pooleks, tükkideks. Ma üritan iga päev mõelda, kaaluda, meenutada. Still no luck. I'm a mess.
I feel like I'm dead. Aeg-ajalt selline tuim tunne tuleb peale, vedeleks lihtsalt voodis ja kuulaks iLiKETRAiNSi, mis ei tee meeleolu sugugi paremaks, vaid ma süüvin hoopis järjest rohkem endasse. Kuid mitte mingit lahendust - lohutust ma endast ei leia ja siis tuleb pisar, teine kolmas ja siis on juba...
Üks tark tüdruk pani kirja oma blogisse järgmised sõnad: 'it's easier to leave than to be left behind' (mis on väidetavalt küll Michael Stipe laulusõnad, kuid ma ei imestaks, kui toosama tark tüdruk oleks talle selle fraasi e-mailiga saatnud, et Stipe saaks midagi tarka oma loomingusse pikkida). Nevertheless, praegu ei usu ma seda lauset. Absoluutselt. Ma ei tahtnud seda teha, aga ma ei tahtnud ka rohkem haiget saada. Viimane pisar tilkus karikasse ja muud võimalust siin enam ei olnud. Ma ei suuda ilmselgelt teist inimest muuta ja tema arusaami kõigutada, kui ta nii tugevalt ja kindlalt tõesti usub oma juttu. Auf Wiedersehen, kuigi ma armastan endiselt.
'Teile, kes te alles kasvueas olete, teevad jumalaannid ainult head ega ole kahjulikud - annavad magusa punase vere ja hea une, ei tee meeletuks ega võta mõistust peast...'
Nii väidab Laur Sigrid Undseti romaanitriloogia 'Kristiina Lauritsatütar' esimeses raamatus. Kas ma ei saa lihtsalt aru Lauri mõttest või ta tõsimeeli arvab, et lastele alkoholiandmises ei ole halba, vaid tuleb pigem kasuks? Mida ütleks seepeale tänapäev? Kuidas räägitakse igal pool, kui paha on alkohol, kuivõrd palju tapab ajurakke, kui hävitavalt mõjub justament lastele ja noortele. Laur mainis ka, et kui tüdruk jääb purju ega jõua omal jalal tagasi karjustemajja minna, siis on mehi küll, kes teda kanda jõuaksid. Kristiina ei olnud kümnenegi. Natuke keeruline on mõista Undseti mõttekäiku. Jutt ei ole ju lihtsalt proovimisest. '
Mõtlesin eile natuke meie korravalvurite ja kõrgemate võimude peale. Füüsilise vägivalla toimepanijat karistatakse, eks. Aga vaimse vägivalla puhul? Üldjuhul jääb see ju karistamata, kuigi tagajärjed võivad olla tunduvalt tõsisemad ja mine'p tea - ehk ei parane hingehaavad kunagi, samal ajal, kui kehalised vigastused üldiselt paranevad (jaa ma tean, mõni 'klobitakse' nii läbi, et ei parane kunagi, mõni lüüakse maha ka). Üks asi on muidugi jahh lähenemiskeeld, okei, aga see pole see. Mis siis saab, kui too inimene elab samas majas ja iga päev pead teda nägema? Mis siis, kui ta pidevalt terroriseerib ja tekitab tunde, et torkaks omale tema silme all noa kõhtu? Mis siis teha, kui ta ei lase sul üldse rahulikult elada?
Ja kõige lõpuks ajas mind täna närvi üks töökaaslane - ka admin - kes võttis eelmise nädala alguses omale haiguslehe, nädalavahetusel käis Tallinnas möllamas ja sel nädalal pikendas uuesti haiguslehte. Kui sa tahad niiväga valetada, siis ära ole vähemalt nii loll, et kohe Facebooki lähed oma nädalavahetuseplaane kuulutama. Valetamini on tarkade inimeste asi nohh. Me kõik teame, et ei ole ta nii haige midagi, aga midagi teha ka ei saa. Nii me siis jagame siin tema vahetusi ilma asjata - minul täna näiteks 24-tunnine päev, ülemusel homme 36-tunnine. Mul hakkab vaikselt kõrini saama, et kogu aeg tuleb tema vahetusi üle võtta, ma olen ometigi arvestanud oma vabade päevadega. Ja no oleks ta siis mingi superadmin - kaugel sellest, tal on muid jamasidki. Kuid tööandja ei saa tuhkagi teha, sest haigusleht...
Praegu on kõik täpselt selline:
Mõnda asja võib-olla lihtsalt ei saa parandada, sest vead on juba vundamendis ning nende parandamiseks tuleb võtta juba terve maja maha. Nii irooniline, et lihtsalt ajab naerma ja siis nutma. Siis joon klaasi veini ja pärast seda on savi. Ma võin ju tahta, aga mitte miski ei muutu. NAD võivad ju väita, et inimesed muutuvad, aga tõsiasi on, et üldjuhul nad seda ei tee, vähemalt mitte enne, kui mingisugune lifechanging event pole ette jäänud. Miks ma ise ei muuda end? Nagu öeldud, on minu jaoks probleemis vundamendis ja ma ei saa üksi midagi teha. Lollus.
Aga ükspäev juhtusin töö juures ETV-st saadet vaatama. Naine, kellest seal räägiti, kõneles võrokeelt. Tundsin, kuidas soe ja kodune tunne täitis mind. Meenusid vanatädi, vanaisa-vanaema (keda kahjuks enam pole minu jaoks), kasuvanaema. Tahaksin viia vanavanemate hauale küünla, minna vanatädile ja ta abikaasale maale külla... Võru on talviti üks külmemaid piirkondi Eestis, kuid minu südames on tema jaoks alati soe kohake.
