Praegu on kõik täpselt selline:
Mõnda asja võib-olla lihtsalt ei saa parandada, sest vead on juba vundamendis ning nende parandamiseks tuleb võtta juba terve maja maha. Nii irooniline, et lihtsalt ajab naerma ja siis nutma. Siis joon klaasi veini ja pärast seda on savi. Ma võin ju tahta, aga mitte miski ei muutu. NAD võivad ju väita, et inimesed muutuvad, aga tõsiasi on, et üldjuhul nad seda ei tee, vähemalt mitte enne, kui mingisugune lifechanging event pole ette jäänud. Miks ma ise ei muuda end? Nagu öeldud, on minu jaoks probleemis vundamendis ja ma ei saa üksi midagi teha. Lollus.
Aga ükspäev juhtusin töö juures ETV-st saadet vaatama. Naine, kellest seal räägiti, kõneles võrokeelt. Tundsin, kuidas soe ja kodune tunne täitis mind. Meenusid vanatädi, vanaisa-vanaema (keda kahjuks enam pole minu jaoks), kasuvanaema. Tahaksin viia vanavanemate hauale küünla, minna vanatädile ja ta abikaasale maale külla... Võru on talviti üks külmemaid piirkondi Eestis, kuid minu südames on tema jaoks alati soe kohake.
Pages
The Little Sister is watching.
0 Kobinat:
Post a Comment