Ungru lossi varemed, tantsimine. EI huvita, et autod mööda sõidavad, ei huvita, et teised ratturid mööda sõidavad. Peaasi, et kõrvaklappidest tuleks hetkeemotsiooniga sobiv muusika and I'm just gonna dance it all out. Ja see on kuradi hea. Ühe koha peal on täpselt selline lame koht, nagu perroon isegi, tsemendiga üle valatud ja puha. Miks ma seda küll varem avastanud ei ole? Kui taielda enam ei jaksa, siis istun maha ja mõtlen, keegi ei tule segama, terve 'loss' on minu ja minu mõtete. Millegipärast on Ungru minu jaoks eriline, ma ei tea, mis see on, aga lihtsalt feels right. Nagu Blaenavonist kuskil miil või kaks eemal üks koht. Minu kohad... Meil kõigil on selliseid vaja, sest argipäevaelu viskab vahel nii üle, et tahaks ära minna. Maha jätta kõik probleemid, kohustused, inimesed. Paar päeva tagasi olin ma nii viimase piirini aetud. Pärast rattaga sõitmist ja varemeis tantsimist ja karjumist on parem, palju parem. Je!
Also, natuke enne Rohuküla sadamat hakkas mingi koeranähvits mind taga ajama.
Also also, nägin täna selle aasta esimest liblikat - kollane.
Veidi irooniline, mis praegu viimastel päevadel toimunud on. Ma lihtsalt ei mõista ise ka, kuidas viimased sündmused üldse võimalikud on. Poleks osanud unes ka näha, et nii läheb. Einoh, ma ei kurda, aga natuke räbal tunne, sest kõige tipuks tegin tähtsale inimesele väga haiget. It's like I've become what I hate. Aga ma ei saa väga mõistusega vist kaasa rääkida siin. So, I'm just gonna go with the flow and see what happens next.
Ja ega ma ei arvagi, et keegi midagi aru saab... ma isegi ei saa.
A ja no see kummitab:
Paar päeva tagasi juhtusin armastatud sotsiaalvõrgustikust lugema, kuidas üks minuvanune hõiskas, et ootab last. Ise nii kuradi rõõmus. Ma tahaksin küsida noortelt ja rasedatelt, et mis teil arus on?? 20-aastane on ise veel laps, enamus meist ei saa veel isegi mitte endaga hakkama. Meil ei ole haridust, tööd, oma kodu ja kurat võtaks, väga naiivne oleks arvata, et sellises vanuses algav suhe jääb kestma ja lapsel saab olema korralik ja terve perekond ja kodu. Miks te rikute ära enda elu ja (eeldatavasti) oma lapse elu? Ausõna, kui ma kunagi mõnda põngerjat tahan, siis ma tahaks pakkuda talle ka sobivat ja turvalist kodu, täisväärtuslikku lapsepõlve. Perekonda, kus on nii isa kui ka ema. Ma ei taha, et noores eas tehtud lolluste tagajärjel peaks laps kannatama, tema ei ole ju süüdi. Ma ei taha, et mu laps peaks kunagi pealt kuulma vanemate tülisid, nägema-kogema pere vägivalda. Kas mõnel noorel on siis nii igav või ei ole mitte mingit võimalust tööle-kooli saada, et peab lapse saama? Andke andeks, aga mulle tõesti ei mahu pähe, kust tuleb nii noorel inimesel pähe mõte, et hmm...mida teha...ohhh jääks rasedaks, sünnitaks lapse. Niisiis, minu küsimus on, miks?
Loomulikult ei ole kõik noored emad halvad emad, loomulikult ei lõpe kõigil noores eas pereloomine halvasti, aga olgem ausad...
