Ungru lossi varemed, tantsimine. EI huvita, et autod mööda sõidavad, ei huvita, et teised ratturid mööda sõidavad. Peaasi, et kõrvaklappidest tuleks hetkeemotsiooniga sobiv muusika and I'm just gonna dance it all out. Ja see on kuradi hea. Ühe koha peal on täpselt selline lame koht, nagu perroon isegi, tsemendiga üle valatud ja puha. Miks ma seda küll varem avastanud ei ole? Kui taielda enam ei jaksa, siis istun maha ja mõtlen, keegi ei tule segama, terve 'loss' on minu ja minu mõtete. Millegipärast on Ungru minu jaoks eriline, ma ei tea, mis see on, aga lihtsalt feels right. Nagu Blaenavonist kuskil miil või kaks eemal üks koht. Minu kohad... Meil kõigil on selliseid vaja, sest argipäevaelu viskab vahel nii üle, et tahaks ära minna. Maha jätta kõik probleemid, kohustused, inimesed. Paar päeva tagasi olin ma nii viimase piirini aetud. Pärast rattaga sõitmist ja varemeis tantsimist ja karjumist on parem, palju parem. Je!
Also, natuke enne Rohuküla sadamat hakkas mingi koeranähvits mind taga ajama.
Also also, nägin täna selle aasta esimest liblikat - kollane.
Pages
The Little Sister is watching.
0 Kobinat:
Post a Comment