Ajal, mil ma võiks hoopis targemate asjadega tegelda, on mul peaeesmärk saada selgeks, kes sööb keda.
Scissors cut paper
Paper covers rock
Rock crushes lizard
Lizard poisons Spock
Spock smashes scissors
Scissors decapitate lizard
Lizard eats paper
Paper disproves Spock
Spock vaporizes rock
Rock crushes scissors
Aga ma tegin oma 'lõputöö' ära ja praktikakaitsmise jaoks esitluse ja paketi jaoks esitluse. Kesised nad küll tulid, but who cares.
Ma ei ole end viimastel päevadel hästi tundnud. Ei, mitte füüsiliselt. Ma olen liiga palju endasse võtnud ja elan praegu kõike millegipärast raskesti läbi. Ma ei tea, miks. Vahepeal on lihtsalt nii ja ma tunnen nagu mu hing oleks lõksus. Ma tahaks seda vabaks, aga ei saa. Ma heitlen endaga ja teistega ja ma küsin mõtteis küsimusi ja vabandan ja palun ja nutan. Miks ma pean selline olema, miks ma ei võiks lihtsalt olla. Praegu on raske ja kurat ma ei oska seda põhjendada. Aga pole hullu, sina ei näe seda niikuinii. Ma ei lase sul - ja kui vähegi võimalik, siis ka kellelgi teisel - seda näha. Ma ei taha, et sa saaksid teada, kui katki ma vahepeal olla võin. Ma tegelen enda muredega üksi, kuigi selleks oleks mul vaja olla eemal kõigest. Aga nohh, paratamatused...
Panen lihtsalt päikeseprillid ette ja siis paistab Maailm ilusam.
Ja aitäh, J, selle loo eest:
Harjumatu tunne on... sest kõik tundub nii hästi praegu. Mu pessimism on loomulikult alles ja kõik muud imelikud inimvihkajast umbusaldaja iseloomujooned, but apart from that life's ACTUALLY great at the moment. Mistõttu on mul millegipärast raske mõista teiste madalseise, ma ei ole enne nendega nagu eriti tegelenud ega pead murdnud, sest ma olen oma muredes ja depressiivsetes tunnetes kinni. Või noh, ma olen alati nagu proovinud kallite inimeste jaoks end kokku võtta ja siiralt nende tuju tõsta etc etc, aga seekord on kuidagi teisiti. Kuna minust endast jooksevad positiivsed laengud pidevalt läbi, siis ma tahaksin seda ka jagada. Aga no kus sa saad... Kusjuures, isegi eesti keele eksam, mis ilmselgelt pidi halvasti minema, ei muuda hetkel enam mu tuju niruks. Millal ma viimati end nii rõõmus-õnnelikuna tundsin?
Mul on hea meel, et ma saan olla mina ise. Ausalt öeldes, ma pole seda nagu ammu saanud. Ei tea, miks. Lihtsalt oli blokk ja ei suutnud. Eks vist õigeid inimesi on ümber vaja. Mitte vist, vaid kindlalt.
Ma avastan endas aeg-ajalt vastuolusid. Näiteks, ma tunnen, et inimesed oleks justkui kuritöö toime pannud, kui teevad ilmselgeid kirjavigu (mitte, et ma ise neid ei teeks) või kasutavad inglisekeelseid sõnu eestistatuna (estonglish vms) ehk kokkuvõttes - hindan puhast eesti keelt. Teisalt, ma räägin ise VÄGA palju inglise keeles ja kasutan inglise keelseid sõnu keset juttu. Miks? Nojah, hea küsimus. Mõnes mõttes on see justkui praktika, kui ma pean pikema vestluse mõne sõbraga inglise keeles. Kuid teisest küljest, inglise keeles kõlaks osa lauseid/sõnu/fraase nagu paremini ja õigemini. Niiet, mida?
Also, see on hea lugu:
