Ma ei ole end viimastel päevadel hästi tundnud. Ei, mitte füüsiliselt. Ma olen liiga palju endasse võtnud ja elan praegu kõike millegipärast raskesti läbi. Ma ei tea, miks. Vahepeal on lihtsalt nii ja ma tunnen nagu mu hing oleks lõksus. Ma tahaks seda vabaks, aga ei saa. Ma heitlen endaga ja teistega ja ma küsin mõtteis küsimusi ja vabandan ja palun ja nutan. Miks ma pean selline olema, miks ma ei võiks lihtsalt olla. Praegu on raske ja kurat ma ei oska seda põhjendada. Aga pole hullu, sina ei näe seda niikuinii. Ma ei lase sul - ja kui vähegi võimalik, siis ka kellelgi teisel - seda näha. Ma ei taha, et sa saaksid teada, kui katki ma vahepeal olla võin. Ma tegelen enda muredega üksi, kuigi selleks oleks mul vaja olla eemal kõigest. Aga nohh, paratamatused...
Panen lihtsalt päikeseprillid ette ja siis paistab Maailm ilusam.
Ja aitäh, J, selle loo eest:
Pages
The Little Sister is watching.
0 Kobinat:
Post a Comment