Me oleme end tugevaks kasvatanud. Mitte keegi ei saa meid ajada nutma ega muud moodi rivist välja. Me oleme iseseisvad. Kuid Nemad muudavad seda. Nad muudavad nõrgaks, isegi niivõrd nõrgaks, et vägisi kisuvad pisarad välja ka kõige tühisemate asjade peale. Ometigi on meil Neid vaja nii väga, et kurdame aeg-ajalt teistele. Miks? Nad ju muudavad meid nõrgaks.
Ma ei saa enam aru, kas ma olen pigem kurb või õnnelik. Ma käin aeg-ajalt üksi koos endaga ja muusikaga jalutamas. Mingi hetk ma panen tähele, et olen sügavale mõtteisse vajunud ja on selline tunne, nagu tahaks nutma hakata. Järgmisel hetkel aga ma naeratan ja tunnen vabadust ja reaalset rõõmu selle vabaduse üle. Ma võin rahus tänaval tantsida ja keerutada ja hüpelda ja mul on nii savi lihtsalt. Ma võin kõike teha. The world is my oyster. Ma oleks täna peaaegu purskkaevu lennanud...
Miks mulle tundub, et inimesed pööravad järjest rohkem ära? Enamus artikleid lugedes tuleb selline tunne, et ma ei taha enam elada siin planeedil. This world is only gonna break your heart...
Ja ma ei ole endiselt kuri inimene. Ma olen tõrjuv nende vastu, kes seda väärivad ja keda ma ei usalda. Think about it... Ma ei arva, et peaksin kõigiga suhtlema nagu nad oleksid mu sõbrad. Besides, enamasti on see lõppenud sellega, et ma ütlen midagi sarkastilist või tsiteerin midagi, millest nad ei saa aru ja vaatavad mind nagu lolli. Ütelge veel, et ole lihtsalt sina ise.
I hate the way you talk to me,
and the way you cut your hair.
I hate the way you drive my car,
I hate it when you stare.
I hate your big dumb combat boots
and the way you read my mind.
I hate you so much it makes me sick,
it even makes me rhyme.
I hate the way you’re always right,
I hate it when you lie.
I hate it when you make me laugh,
even worse when you make me cry.
I hate it when you’re not around,
and the fact that you didn’t call.
But mostly I hate the way I don’t hate you,
not even close…
not even a little bit…
not even at all.
Sassis, sassis, sassis. Pean sorteerima oma tundeid ja viimase aja sündmusi. Paar päeva tagasi mõtlesin, et piisavalt kaua ei ole olnud ühtegi tagasilööki olnud, kõik oli päris vahva olnud kogu aeg. Alustades toredast tallinnast ja solarise kassapidajast, kes väitis, et on mu dokumenti juba millalgi näinud, lõpetades juhilubade saamisega. Ootasin juba päris õhinaga, et kus ma saan eluga vasta vahtimist. Ja tuli, tuli ära. Iseenesest ei midagi väga hullu. Tuleb välja, et Tartu jääb juuni keskel ära, paraku olin ma oma peas juba igasugu muid plaane välja mõelnud ja nüüd on krõshka. Aga juba Murphy ütles, et kui teil läheb kõik väga hästi - ärge muretsega, see läheb üle.
Avastasin enda kohta midagi. Kui ma olen kurb või tahan millestki üle saada, siis ma kipun rohkem tantsima ja jooma ja pidutsema. Üritan oma mured ära tantsida. Sel ajal tundub kõik nii hästi ja korras ja isegi unustan. Isegi Nicki Minaj'i armastan praegu...
