BOLLOCKS!

Me oleme end tugevaks kasvatanud. Mitte keegi ei saa meid ajada nutma ega muud moodi rivist välja. Me oleme iseseisvad. Kuid Nemad muudavad seda. Nad muudavad nõrgaks, isegi niivõrd nõrgaks, et vägisi kisuvad pisarad välja ka kõige tühisemate asjade peale. Ometigi on meil Neid vaja nii väga, et kurdame aeg-ajalt teistele. Miks? Nad ju muudavad meid nõrgaks. 


Ma ei saa enam aru, kas ma olen pigem kurb või õnnelik. Ma käin aeg-ajalt üksi koos endaga ja muusikaga jalutamas. Mingi hetk ma panen tähele, et olen sügavale mõtteisse vajunud ja on selline tunne, nagu tahaks nutma hakata. Järgmisel hetkel aga ma naeratan ja tunnen vabadust ja reaalset rõõmu selle vabaduse üle.  Ma võin rahus tänaval tantsida ja keerutada ja hüpelda ja mul on nii savi lihtsalt. Ma võin kõike teha. The world is my oyster.  Ma oleks täna peaaegu purskkaevu lennanud...


Miks mulle tundub, et inimesed pööravad järjest rohkem ära? Enamus artikleid lugedes tuleb selline tunne, et ma ei taha enam elada siin planeedil. This world is only gonna break your heart...


Ja ma ei ole endiselt kuri inimene. Ma olen tõrjuv nende vastu, kes seda väärivad ja keda ma ei usalda. Think about it... Ma ei arva, et peaksin kõigiga suhtlema nagu nad oleksid mu sõbrad. Besides, enamasti on see lõppenud sellega, et ma ütlen midagi sarkastilist või tsiteerin midagi, millest nad ei saa aru ja vaatavad mind nagu lolli. Ütelge veel, et ole lihtsalt sina ise.