Vahva on avastada mõnikord, et hey inimestel polegi nagu väga viga. Võib-olla ma olen kogu selle aja eksinud ja nad on tegelikult lihtsalt toredad-sõbralikud-heatahtlikud loomakesed. Paraku aga veel enne, kui ma jõuan lugeda 1-missisippi, 2-missisippi, 3-missisippi, 4-missisippi, 5-missisippi, tuleb miski krõll kuskilt. Out of the blue! Mitte, et ma oleks midagi teinud või miskit. EI, lihtsalt täiesti täiesti ootamatult. Ta suudab purustada kogu selle heade inimeste illusiooni, muudab kogu mu maailma õnnetuks ja halvaks. Eks mõnes mõttes tuleb teda tänada, et tuletab mulle meelde, miks ma inimesi ei usalda ning miks ma neid (no olgu, enamust, mitte kõiki) vihkan. Jah, ma olen üsna nõrk, kui ta on seotud millegagi, mis mulle väga tähtis on. Mul on kõrini türannidest, draamadest, valedest. Tahan rahulikult elada ja olla õnnelik.
Fuck you!
Kuna vihmase ilmaga - always stays the same, nothing ever changes, English summer rain seems to last for ages - ei ole eriti muud teha, kui sõita 6-9-30-40 miili, et jõuda suuremasse poodiderohkesse linna, olen tähelepannud paari asja. IGA kuradi pood (exception: BlueBanana), kuhu ma ka sisse ei astunud, tahtis mulle maha müüa:
1) Kleite, millel on justkui lühike topelt seelikuosa, veidi laiem.
2) Pealuu motiiviga õõ salleretuusepluuse
3) Musta värvi ogadega kõrge kontsaga kingi
Paistab, et vägisi üritatakse moodi tuua mingi kindel stiil-tegumood-asi, et kõik kõik kõik näeksid ühesugused välja ja puuduks igasugune isikupära. Ma ei tea, miks see mulle niivõrd ette jäi. Kuidagi tobe on. Milleks siis üldse on vaja nii palju kauplusi, kui sama jama müüakse niikuinii. Justkui tont-teab-kes tahaks, et me oleks nagu mingi mingid ühesugused robotid. Dunno. Kahju.
Mul pole olnud tahtmist kirjutada. Tartu Ülikooli immatrikuleeritud semiootika ja kultuuriteooria esmakursuslane je. Täiesti luban pakkuda mulle elamispinna variante. In fact, päris tänulik oleksin. Ühikas olen piisavalt elanud ja üle paari kuu ma seal elada ei tahaks. (Pliis pliis pliis pakkuge mulle korterit). Keeruline saab olema, sest ma ei oska/taha/suuda igatseda. Näen seda praegu, kui olen Walesis. Ma ei tea, kõik on nii imelik, ma ei tunne end ära, justkui ma polekski enam mina, vaid vahetanud kellegagi kohad. Praegu tunnen, et tahaks lihtsalt tagasi Eestisse minna, ma ei tea.
Jah, muud ei olegi praegu, kui suur igatsus... and I hate myself for it.
