Ma ei saa öelda, et kõik on paremaks läinud - siis ma valetaksin. Mina vedelen endiselt kildudena elupõrandal. Aga parandava liimijoana on voolanud mu ellu taaskord laulmine. Jah, ma vist siiski oskan laulda. Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor on nüüd minu pelgupaigaks. Seal on koos suurepärased inimesed ja kombeks on suhelda sama suurepäraste inimestega TTÜ Akadeemilisest Meeskoorist. Iga aasta toimuval  korvpalliürituse peol ei jõudnud ma ära imestada, kuidas põhiküsimus oli: "Kas sa suusalaagrisse tuled?". Paistab, et "Ei." ei ole eriti aktsepteeritav vastus.

Samuti on mu kitarr Tartusse flöödile seltsi tulnud ja peagi toimetatakse ka süntesaator siia. Palju muusikat, 
p a l j u   m u u s i k a t... 

Koju jalutades avastasin oma peas kõlamas ühed read. Enda read, mitte varem kirja pandud. Trükkisin need ise sisse, trükkisin paar rida veel - sellest, mida tunnen (aga  millest siis veel?). Nüüd vedeleb see fail mul arvutis, ise ka ei tea, mis ma sellega peale hakkan. Võib-olla kunagi...kunagi, kui kõigest on piisavalt kaua aega möödas ja mul on ükskõik (kas mul kunagi üldse saab olema ükskõik?), kirjutan ka siia. Praegu veel ei saa.

Isa rääkis ükspäev, kuidas naaber-üüriline (üks mustanahaline kommunist, kellel ilmselt pole TÕELISEST kommunismist halli aimugi), oli psühhiaatriahaiglasse ravile viidud 10 päevaks. Kui ta välja sai, helistas isale ja oli segaduses, kuidas tal küll kuue kuu üür saab makstud olla (kas ema maksis?), kui ise nii kaua haiglas oli. Mida iganes nad temaga, ta mäluga seal ka ei teinud, soovin aeg-ajalt isegi, et minuga sama tehtaks. Mõtle vaid, kui mugav, kõik halb pühitud, nagu poleks olnudki!

0 Kobinat:

Post a Comment