Üritan siin vaikselt oma emotsioone taltsutada ja samal ajal neist ka sotti saada, et siis midagi mõistlikku kirja panna. Ilmselt on aru saada, et ma jäin rahule, isegi väga. Tegu ei ole kindlasti kerge filmiga, mida noh nii ajaviiteks vaadata. Kui vaatama hakkad, siis võta see aeg ja tõesti vaata, süvene. Filmi teeb omapäraseks kindlasti tableau vivant stiil, kuid arvestades filmi sisu ja sündmuste tõsidust, ei oleks paremat lahendust osanud oodata. Võib-olla jääb praegu mulje kui mingist üliigavast ja kuivast ajaloolisest draamast, kuid seda ta kindlasti ei ole. Minu jaoks näiteks oli see üle pika aja super kinokogemus. Kindlasti on tegu suure ekraani filmiga, pisikest raaliekraani ei soovita - elamus jääb poolikuks või koguni saamata. Kuigi ma arvan, et iga eestlane peaks-võiks seda näha, et mõelda natuke enda (väärtusetu või väärtusliku) elu ja igapäevaprobleemide üle järele (kas need ikka on tõelised ja nii suured probleemid?), ei arva ma, et see on sobiv film isikule, kelle tavapärane filmitase jääb kuhugi "Hangoveri" ja lihtsa meelelahutuse, USA komöödia kanti. Kahtlustan, et ei oleks lihtsalt mõtet.

See ei ole film, kus elada kaasa mingile sündmustetormile ja märulile. Tundub tobe tuua võrdluseks filmi "Beyond The Black Rainbow", aga tolle aasta HÕFF-il juhatati seda filmi sisse sõnadega "laske sellel lihtsalt mõjuda". Sama tahaksin öelda ka "Risttuules" kohta. See mõjumine on küll natuke teistmoodi, aga siiski.

Suutsin kuni viimaste kaadriteni, Helduri kirjani, end vaos hoida, kuid lõpuminutitel ei lasknud enam olla ja pisar tikkus silma. Ise olin väga kuri enda peale, sest "valan pisaraid väljamõeldise kohal". Lohutasin end sellega, et tegu oli pigem sellise reaalse väljamõeldisega, kuna põhines pärissündmustel, päris inimestel, päris küüditamisel, päris Nõukogude ajal, päris Eestil, päris Siberil, päris Stalinil, päris kirjadel. Ja see Laura Petersoni hääl ning Pärt Uusbergi muusika....

Ma tahaks nii palju veel öelda, aga praegu lihtsalt ei saa. Käin veel korra või paar vaatamas, ehk siis oskan.

Filmist lähemalt.

Käisin Semiosalongis, Sven Vabar pidas loengu nimega "Toome Mikita metsast välja!". Ütlen ausalt, et ootasin midagi enamat. Häbiga tunnistan, et hiljuti minu kätte jõudnud jõulukingitus venna perelt - Valdur Mikita raamat "Lingvistiline mets" (millest oli ka nimetatud loeng - no kidding, right) - jäi enne Semiosalongi läbi lugemata, jõudsin seda vaid põgusalt sirvida. Ehk oleks vastasel juhul loeng mulle rohkem muljet avaldanud, kes teab... Kuid praegu jäi minu jaoks see loeng pigem heietusõhtuks - nagu üks tuttav semiootikatudeng sellele nimetuse andis.

Mis minus tekitas natuke vastakaid tunde ja kasvatas Kapten Skeptikut, oli üks noormees. Väidetavalt suure osa oma elust maal inimestest eemal elanud, õpib psühholoogiat...ning tunneb ennast inimeste hulgas ja linnas halvasti. Jah, kõik on väga okei - ei ole minagi inimestesõber, nad ajavad mu vahelduva eduga närvi (sellest tingituna koguni iiveldama mõnikord) ja tekitavad vastumeelsust ja muud säärast jama. Aga kui tegu on nii sissepoole inimesega, siis miks oh miks ta nii isiklikku asja avalikul üritusel jagas?

...in a way.

Liik: Brachypelma Vagans ehk Mexican Red Rump
Vanus: 1,5 ja 2 aasta vahepeal (most likely)
Sugu. emane
Keha suurus: 7 cm
Ja kuna ma panin nime isegi oma raalile, siis LOOMULIKULT panin ma nime ka tarantlile: Loviise

Paanitsen ikkagi kõige rohkem sellepärast, et ma kogemata midagi metsa ei keeraks tema puhul. Minu esimene ju ikkagi (jah, implitseeritult on siin kirjas, et neid tuleb kunagi juurde).
Praegu on ta väga rahulik, kuigi b. vagansid võivad vahepeal ettearvamatud olla. Liigub suhteliselt aeglaselt ja mingit kaitsehoiakut küll näinud veel ei ole. Ilmselt on ta praegu ka veel meeletus stressis, aktiivsemaks läks millalgi öösel ja hommikul teda vaatama minnes põgenes pisike oma koopasse äragi, kuhu ta on püsima jäänud kaheks päevaks. Vahepeal suutis ukse ette ka võrgu kududa, mille kilk maha lammutas (karta oli, et Loviise süüa vastu ei võta, aga proovida tasus). Eks ma üritan ta nüüd päris rahule jätta - ju tal on vaja üksiolemisaega.

Pisike kulutuste ülevaade:
Tarantel ise: 35 EUR
Soojendusmatt: 21,67 EUR
Terrasubstraat: 2,29 EUR
13L plastikust kast: 3,99 (sest terraga ootan veel väheke)
Pisike klaasist kauss vee jaoks: 0,69 EUR
Suured 200mm pintsetid: 4 EUR (sest söödaputukaid näppudega hea meelega ei puuduks ja pärast koristada ka pintsettidega lihtsam)
Kilgid: 0,10 EUR/tk

(Tagumik on veits paljas, aga mis siis - ju ta sai kellegi (eelmise omaniku ehk) peale kurjaks ja loopis karvu ta pihta... või hakkab kestuma (highly unlikely, selleks teoreetiliselt liiga vara)