Esimesed haiglariided...
Esimene kanüül käeseljal...
Esimene narkoos.
"Kuulge, tüdrukud, Peterson tuleb opituppa viia", karjus keegi üle kirurgiaosakonna koridori nii, et ka palatisse number 8 oli see ilusti kuulda. Kaks arstitudengit pakkisid mind teisele lamamisasemele ümber ja vedasid haigla viimasele, üheksandale, korrusele. Selle aja jooksul mõtlesin, et tõesti tõesti - ongi nagu filmis. Üheksanda korruse koridor nägi väga kurb välja - oli näha, et seinu polnud renoveeritud - milleks, kes see seda ikka näeb?
Opisaali uksel võttis mind vastu kirurg ja operatssioonitoaõde, kes transportisid edasi opisaali. Nähes, et kedagi teist seal ei olnud, viskas üks neist oma arust vist nalja "seekord siis vist oleme kahekesi" ('cause that's what you wanna hear). Opilauale ronides hakkas vaikselt inimesi juurde tilkuma, keegi toimetas midagi parem käe juures, keegi vasaku. Ühendati mingi südametööd monitooriva aparaadi külge, pandi kanüül ja hapnikumask. Narkoosiarst tuvustas ennast rõõmsal häälel ja hakkas õele mingeid raviminimesid ütlema ja õde tühjendas hunnikuga miskeid pudelikesi mu käeselga. Käsi muutus jahedaks, pea hakkas ringi käima ja ülejäänust teavad ainult arstid, sest suikusin vaid sekunditega kuhugi teise dimensiooni uitama.
Eksole.
Ärkamispalatis olin sisuliselt üksi. Ärgates ei saanud suurt midagi aru, kuid hakkasin millegipärast nutma, mis üht õde kõvasti pahandas. Ok. Õed askeldasid mu ümber ja rääkisid midagi, millest ma suurt ei mäleta, kõrva küljes oli mingi klamber, mis näitas ekraanil mingit graafikut ja vasakul käel endiselt kanüül, kuhu nüüd oli juba tilguti pandud. Ega muud põnevat enam toimunudki, mandlitest (jep, KÕIGEST!) olin nüüd ilma ja tore on, sest kirurgi sõnul olid need päris hullusti mäda täis kuskilt tagantpoolt ja opi ajal jooksis verd natuke rohkem, kui oleks normaale, aga pole hullu - paranemise ajal vähemalt ei veritsenud.
0 Kobinat:
Post a Comment