Esimesed haiglariided...

Esimene kanüül käeseljal...

Esimene narkoos.


"Kuulge, tüdrukud, Peterson tuleb opituppa viia", karjus keegi üle kirurgiaosakonna koridori nii, et ka palatisse number 8 oli see ilusti kuulda. Kaks arstitudengit pakkisid mind teisele lamamisasemele ümber ja vedasid haigla viimasele, üheksandale, korrusele. Selle aja jooksul mõtlesin, et tõesti tõesti - ongi nagu filmis. Üheksanda korruse koridor nägi väga kurb välja - oli näha, et seinu polnud renoveeritud - milleks, kes see seda ikka näeb? 

Opisaali uksel võttis mind vastu kirurg ja operatssioonitoaõde, kes transportisid edasi opisaali. Nähes, et kedagi teist seal ei olnud, viskas üks neist oma arust vist nalja "seekord siis vist oleme kahekesi" ('cause that's what you wanna hear). Opilauale ronides hakkas vaikselt inimesi juurde tilkuma, keegi toimetas midagi parem käe juures, keegi vasaku. Ühendati mingi südametööd monitooriva aparaadi külge, pandi kanüül ja hapnikumask. Narkoosiarst tuvustas ennast rõõmsal häälel ja hakkas õele mingeid raviminimesid ütlema ja õde tühjendas hunnikuga miskeid pudelikesi mu käeselga. Käsi muutus jahedaks, pea hakkas ringi käima ja ülejäänust teavad ainult arstid, sest suikusin vaid sekunditega kuhugi teise dimensiooni uitama. 

Eksole.

Ärkamispalatis olin sisuliselt üksi. Ärgates ei saanud suurt midagi aru, kuid hakkasin millegipärast nutma, mis üht õde kõvasti pahandas. Ok. Õed askeldasid mu ümber ja rääkisid midagi, millest ma suurt ei mäleta, kõrva küljes oli mingi klamber, mis näitas ekraanil mingit graafikut ja vasakul käel endiselt kanüül, kuhu nüüd oli juba tilguti pandud. Ega muud põnevat enam toimunudki, mandlitest (jep, KÕIGEST!) olin nüüd ilma ja tore on, sest kirurgi sõnul olid need päris hullusti mäda täis kuskilt tagantpoolt ja opi ajal jooksis verd natuke rohkem, kui oleks normaale, aga pole hullu - paranemise ajal vähemalt ei veritsenud. 

Jah. Jõudsin ooteruumis juba peaaegu paanikahoo saada, süstide ajal väriseda ja nutma hakata ning siis veenduda ise kah, et tarkusehammaste eemaldamine on kiire ja valutu protseduur. Palju kirurgi jõudu, natuke hamba ragisemist ja paar õmblust ning voila you're good to go. Vist mingi 20 minutit ma seal istusin ja ainuke valusarnane aisting oli süstist. Mis nii viga!? Aga nüüd 5 tundi hiljem on vist tuimastus täielikult kadunud... and that's when the party begins...

Loodetavasti selleks ajaks on korda saanud, kui teine välja kakutakse.

"You know, the symptoms of falling in love - lightheadedness, giddiness - are very similar to those of carbon monoxide poisoning. I’m not sure whether I’m in love or the flue’s blocked."


Hindasin siin vahepeal terve oma  eksistentsi ümber. Võlgnen tänu ilmselt Brian Coxile, kes mind on inspireerinud ja esimest korda elus huvi füüsika vastu tekitanud. Võimalk, et avastasingi enda õige kutsumuse, SEST: esmakursuslasena käisin oma informaatikust sõbrannaga nende rebasteõhtul Püssirohukeldris ja küsimusele "mida sa õpid", vastasin igal korral, et füüsikat. Coincidence? I think not.

Midagi kirjutada tegelikult ei ole, sest kõik tundub mõttetu (see tähendab, et ei vääri kirjapanemist). Käesoleval nädalal upun eksamitesse ja esinemistesse: 3+3 (=7 [for large values of 3 mis-iganes]). Aga pole hullu, olen (enda jaoks) uues kodus ja selle üle peab rõõmustama, sest olgem ausad, olen seda oodanud ülikooliga alustamisest saati. 

Muideks, päris huvitav on minna verekeskusesse heas tahtes loovutada verd, aga sealt saadetakse hoopis perearsti juurde (ja kästakse rrrrrauaravi läbi teha). Three cheers for Anemia!



pläp-pläp-pläp

I've heard some complaints about me being dressed in black. Well, there IS a place where despite the fact that I'm wearing all black, I am the most colourful person: a funeral.


(Yes, that is because of my hair colour.)

Üritan siin vaikselt oma emotsioone taltsutada ja samal ajal neist ka sotti saada, et siis midagi mõistlikku kirja panna. Ilmselt on aru saada, et ma jäin rahule, isegi väga. Tegu ei ole kindlasti kerge filmiga, mida noh nii ajaviiteks vaadata. Kui vaatama hakkad, siis võta see aeg ja tõesti vaata, süvene. Filmi teeb omapäraseks kindlasti tableau vivant stiil, kuid arvestades filmi sisu ja sündmuste tõsidust, ei oleks paremat lahendust osanud oodata. Võib-olla jääb praegu mulje kui mingist üliigavast ja kuivast ajaloolisest draamast, kuid seda ta kindlasti ei ole. Minu jaoks näiteks oli see üle pika aja super kinokogemus. Kindlasti on tegu suure ekraani filmiga, pisikest raaliekraani ei soovita - elamus jääb poolikuks või koguni saamata. Kuigi ma arvan, et iga eestlane peaks-võiks seda näha, et mõelda natuke enda (väärtusetu või väärtusliku) elu ja igapäevaprobleemide üle järele (kas need ikka on tõelised ja nii suured probleemid?), ei arva ma, et see on sobiv film isikule, kelle tavapärane filmitase jääb kuhugi "Hangoveri" ja lihtsa meelelahutuse, USA komöödia kanti. Kahtlustan, et ei oleks lihtsalt mõtet.

See ei ole film, kus elada kaasa mingile sündmustetormile ja märulile. Tundub tobe tuua võrdluseks filmi "Beyond The Black Rainbow", aga tolle aasta HÕFF-il juhatati seda filmi sisse sõnadega "laske sellel lihtsalt mõjuda". Sama tahaksin öelda ka "Risttuules" kohta. See mõjumine on küll natuke teistmoodi, aga siiski.

Suutsin kuni viimaste kaadriteni, Helduri kirjani, end vaos hoida, kuid lõpuminutitel ei lasknud enam olla ja pisar tikkus silma. Ise olin väga kuri enda peale, sest "valan pisaraid väljamõeldise kohal". Lohutasin end sellega, et tegu oli pigem sellise reaalse väljamõeldisega, kuna põhines pärissündmustel, päris inimestel, päris küüditamisel, päris Nõukogude ajal, päris Eestil, päris Siberil, päris Stalinil, päris kirjadel. Ja see Laura Petersoni hääl ning Pärt Uusbergi muusika....

Ma tahaks nii palju veel öelda, aga praegu lihtsalt ei saa. Käin veel korra või paar vaatamas, ehk siis oskan.

Filmist lähemalt.

Käisin Semiosalongis, Sven Vabar pidas loengu nimega "Toome Mikita metsast välja!". Ütlen ausalt, et ootasin midagi enamat. Häbiga tunnistan, et hiljuti minu kätte jõudnud jõulukingitus venna perelt - Valdur Mikita raamat "Lingvistiline mets" (millest oli ka nimetatud loeng - no kidding, right) - jäi enne Semiosalongi läbi lugemata, jõudsin seda vaid põgusalt sirvida. Ehk oleks vastasel juhul loeng mulle rohkem muljet avaldanud, kes teab... Kuid praegu jäi minu jaoks see loeng pigem heietusõhtuks - nagu üks tuttav semiootikatudeng sellele nimetuse andis.

Mis minus tekitas natuke vastakaid tunde ja kasvatas Kapten Skeptikut, oli üks noormees. Väidetavalt suure osa oma elust maal inimestest eemal elanud, õpib psühholoogiat...ning tunneb ennast inimeste hulgas ja linnas halvasti. Jah, kõik on väga okei - ei ole minagi inimestesõber, nad ajavad mu vahelduva eduga närvi (sellest tingituna koguni iiveldama mõnikord) ja tekitavad vastumeelsust ja muud säärast jama. Aga kui tegu on nii sissepoole inimesega, siis miks oh miks ta nii isiklikku asja avalikul üritusel jagas?

...in a way.

Liik: Brachypelma Vagans ehk Mexican Red Rump
Vanus: 1,5 ja 2 aasta vahepeal (most likely)
Sugu. emane
Keha suurus: 7 cm
Ja kuna ma panin nime isegi oma raalile, siis LOOMULIKULT panin ma nime ka tarantlile: Loviise

Paanitsen ikkagi kõige rohkem sellepärast, et ma kogemata midagi metsa ei keeraks tema puhul. Minu esimene ju ikkagi (jah, implitseeritult on siin kirjas, et neid tuleb kunagi juurde).
Praegu on ta väga rahulik, kuigi b. vagansid võivad vahepeal ettearvamatud olla. Liigub suhteliselt aeglaselt ja mingit kaitsehoiakut küll näinud veel ei ole. Ilmselt on ta praegu ka veel meeletus stressis, aktiivsemaks läks millalgi öösel ja hommikul teda vaatama minnes põgenes pisike oma koopasse äragi, kuhu ta on püsima jäänud kaheks päevaks. Vahepeal suutis ukse ette ka võrgu kududa, mille kilk maha lammutas (karta oli, et Loviise süüa vastu ei võta, aga proovida tasus). Eks ma üritan ta nüüd päris rahule jätta - ju tal on vaja üksiolemisaega.

Pisike kulutuste ülevaade:
Tarantel ise: 35 EUR
Soojendusmatt: 21,67 EUR
Terrasubstraat: 2,29 EUR
13L plastikust kast: 3,99 (sest terraga ootan veel väheke)
Pisike klaasist kauss vee jaoks: 0,69 EUR
Suured 200mm pintsetid: 4 EUR (sest söödaputukaid näppudega hea meelega ei puuduks ja pärast koristada ka pintsettidega lihtsam)
Kilgid: 0,10 EUR/tk

(Tagumik on veits paljas, aga mis siis - ju ta sai kellegi (eelmise omaniku ehk) peale kurjaks ja loopis karvu ta pihta... või hakkab kestuma (highly unlikely, selleks teoreetiliselt liiga vara)





Nagu koorides ikka, on ka meil neli häälerühma: I sopran, II sopran, I alt, II alt. Häälerühmade lauljad jagunevad veel vastavalt madalateks ja kõrgeteks ehk kokku justkui 8 häält. Teisipäevases proovis ma peaaegu surin. Sest igast jagunemisest saadeti üks laulja teise ruumi 8-liikmelise/häälelise ansamblina laulma. Mis mul muud üle jäi, kui oma II soprani kõrgemat täiesti ilma teiste abita purssida. Seisin muidugi kohe koormeistri nina all, ruumi ei olnud, noodid ei seisnud käte värisemise tõttu paigal... pEaAeGu surin.


Aga üks seltsimees saatis loo ja enam ei saa lõpetada kuulamist, samuti ei saa mitte paigal olla. Kui ma ei peaks muretsema altnaabrite rahu rikkumise pärast, tantsiksin vist pool ööd. Praegu pidin leppima paari minutiga -18-kraadises öös.




Had I the heaven's embroidered cloths, 
Enwrought with golden and silver light, 
The blue and the dim and the dark cloths
Of night and light and the half-light,

I would spread the cloths under your feet: 
But I, being poor, have only my dreams; 
I have spread my dreams under your feet; 
Tread softly because you tread on my dreams.

(William Butler Yeats)

Mul on üks ekstreemne plaan. Enne rohkem ei räägi, kui pole teoks teinud.


Edit: can't study, reading stuff about...

Tony Cragg. New Stones – Newton’s Tones, 1978Cragg made this sculpture in an era of growing ecological concern, where the profusion of plastic detritus discarded in the environment was one sign of the more general impact of humans on the planet. The plastic objects and fragments of this sculpture were found and collected by the artist along the river Rhine in Germany, near his home. They were later sorted and arranged on the floor in the approximate sequence of colours in the spectrum of white light, as identified by Sir Isaac Newton, and appear dematerialised like light or a rainbow.


Since this pathetic excuse for a year is over... 

ÜKS ei võta omale enam nii suurt koormust, et lausa 16 punktiga ületan normaalsed ainepunktid. 
KAKS hakkan kõigega varem tegelema ja õpin jooksvalt.
KOLM hakkan tervislikult toituma.
NELI hakkan trenni tegema.
VIIS loen rohkem.
KUUS lõpetan ära triksteriks olemise (naah, just kidding)