üleeile oli teisiti, kuid põhimõte sama.
Inimesed räägivad, kuid mina aru neist ei saa,
maailm kauge näib, kui sina oled lähedal.
No vaata, mis sa tegid,
no vaata, mis sa tegid.
Kui mõni totu otsustas, et võiks keerata kella ja vaheaega lühendada tunni võrra, siis ma hoopis pikendasin seda kolme pääva võrra ja jäin haigeks. Well isn't that awesome(!) Tegelikult pole ma selle üle eriti õnnelik, aga oh well, what can I do?
Tahaksin Zetode kontserdile minna...
...kui sa läed maale, kus sind oodatakse ja rõõmustatakse su tuleku üle. Kui vanatädi on valmistanud kartuleid päris vanaaegses ahjus ja kotlette, kapsast, koduveini...kui kõik tundub nii hää ja armas ja uskumatult võimatu arvestades tänapääva maailma. Kui vanatädi näitab vanu pilte enda ja mu vanaisa lapsepõlvest, isa ja tädi lapsepõlvest, kui ta jutustab põnevaid ja üllatavaid lugusid, nagu näiteks, et vanatädi vanaema üks kuuest õest olevat olnud leidlaps, kui ta leiti, olevat tal nööriga kaelas olnud kurvameelne, kahetsev ja paluv luuletus...Sellistel hetkedel tundub, nagu tänapääva ruineeritud maailm pole suutnud veel kõike endaga kaasa tõmmata ja ära rikkuda, mis on äärmiselt tore. Väga vahva, et on paiku, kus on säilinud lihtsus ja killuke ajalugu...
Kuigi tegelikult tundub Võrus üldse kõik ilusam, parem, armsam (miks??).
Toppisin eile järjekordsele inimesele käärid kätte ja käskisin oma juukseid lõigata. Vähemalt Veevi ei hakka halama selle peale, erinevalt mu emast, kes terve aja vingub "Appi ma ei saa su juukseid lõigata, ma ei oska, ma rikun ära..." ja nii edasi. Tähendab selles suhtes, et nagu KEDA HUVITAB!? Need on kõigest juuksed, kui midagi peakski valesti minema, siis kasvavad nad varsti välja ja ongi moos. Ma ei saa aru nendest, kes käivad juuksuris ja maksavad suuri summasid mingi soengu pärast. Tegelikult mul on pikemat aega mõtteis hull plaan end mingi aeg kiilaks ajada, ma pole veel selleks julgust leidnud, loodetavasti kunagi...
Ma olen isegi enda kohta üleloomulikult palju magusat söönud...
Ja, må du leva, Ja, må du leva,
Ja, må du leva uti hundrade år.
Ja, visst ska du leva, Ja, visst ska du leva,
Ja, visst ska du leva uti hundrade år.
Kas te kujutate ette, kui ilusa fraasiga on minu blogisse jõutud, niii südantsoojendav lausa: mine vittu pede homo värdjas
Mis oleks, kui...? Küsimus, mis tihti eksib mu mõtteisse. Lihtsalt üksik hale ja unelev "mis oleks kui...". Võimalusi on nii mitmeid. Miks just see ja mitte teine? kuidas peaks meil olema võimalik teha õigeid valikuid, eksimisprotsent on ju nii suur. Jah, kuid mis siis sellest. Las olla... Peaasi, et hiljem täielikult ei kahetse. Ja riske tulebki ju võtta. Ilma riskideta oleks elu igav, kõik oleks üksluine ja värvitu. Ma tahaks teha midagi ettearvamatut ja äkilist ja põnevat ja hullu - oh wait, I already did. Kuigi tehniliselt koolivahetus ei loe, vaja on midagi ekstreemsemat. Näiteks võite mulle alati sünnipäävaks benji hüppe pileti-thingy kinkida. Oleksin ääretult rahul. Pea ees kõrgelt tundmatusse hüppamine on just see, mis ülendab. No seriously guys, I want to bungee jump (hint(s)- hint(s))!!
Tagantjärgi siis: trevlig internationell kvinnodag!
Saabusin nädalavahetuseks koju, isegi sõidukaardi sain täna kätte. Jõudsin koju ja loomuliult sain vanaema tehtud lõunasööki süüa. Kuidas ta saakski siis oma lapselapse nälga jätta!? Mingitel teadmata asjaoludel otsustasin avada rüperaali ja minna veebi. Tüdinesin peagi ning tuli tahtmine haarata oma erialaline instrument. mängisin algul veidi orkestripalu (hihi homme tuleb nii, kui nii orkestrinohiku kohuseid jälle täita), kuid kaua ei viitsinud nendega tegeleda, sest üsna igav on kohati mingeid üksikuid haledaid noote mängida, loomulikult mõne koha peal saab ikka normaalselt viisi ka mängida, aga no tead, parem juba oma muusikakooliaegseid soololugusid mängida. Sirvisin siis veidike mappi, mis minu üllatuseks oli väga paks, pole enne tähele pannudki. Otsustasin mängida eksami sonaati ja lemmik muusikakooli lugu, mida olen kunagi mänginud. Viimasel on päris mitu lehte ja kuidagi mõnus on loopida noodilehti puldi pealt maha, hoopis lõbusam kohe. Sonaadi puhul avastasin, et mul ei lähe vist kunagi teise ehk kiirema osa raskeim käik meelest ja käest. Mängisin selle peast, ega suutnud nooti jälgidagi. Oi kurjummel kuidas ma vihkasin selle loo õppimist, kuradi raske oli ja nagu teada, siis muusikakooliks ei viitsinud ma eriti õppida. Kuid ma mulle tundub vahel, et flöödimängimine on just see, mida ma teha tahan... aga ma ei saa ju ometi minna muusikaakadeemiasse, ma lihtsalt ei taha, mulle ei meeldi see õhkkond, mis sääl valitseb. Natuke liiga ametlik nagu ja ma läheks varsti hulluks sääl. Samas olen korduvalt oma peas (tegelikult ka peast väljas) kaalunud mõtet, et võtta abituriendina lisa-aasta muusikakoolis. See tundub veider, kes on enne näinud muusikakoolis õppivat kaheteistkümnendikku??
Noarootsi oli õige valik, ma ei kahetse absoluutselt. Ühikas on tore ja lausa ebameeldiv on koju tulla. Klassikaaslased on vaffad ja eile tähistasime Gerttu sünnipääva veidi {ta pole tegelikult mu klassiõde, vaid kümpa (deem, "kümpa" pole isegi mitte minu väljend ja ai kurja, kuidas jäi külge)}. Kõige vaffam oli psühholoogia tund, Raigo kirjutas mulle luuletuse (hakkasin naerma ja mitte vähe) ning ta on on liiga tore ja vahva ja random ja naerev ja lahe inimene. Kõik, rohkem ma sellest ei räägi (PUNKT)
I'm screwed...
So um... where do I start!? Pühapääval jõudsin ühikasse, olin täiesti üksi alguses. Üritasin end vaikselt sisse seada. Mingid kaheteistkümnendikud jõudsid siis umbes 45 minuti pärast, nad on kõrvaltoast. Siis mingi päris hilja saabusid kolm samasugust hullu nagu mina. Minu esimesed sõbrad jeeee. Gerttu on see kõige segasem, ma lihtsalt ei oska teda kirjeldada. Minu toanaaber on ühtlasi ka mu klassiõde ja olgugi, et hullud rääkisid, et ta on veidi ebameeldiv, tundub ta väga vaikne ja tore. 11 M'ist 11 K'sse, tõn-tõn-tõõõ!
Esialgu olid tunnid minu jaoks väga vaiksed, keegi nagu eriti ei rääkinud minuga. Kuid svenska ajal oli juba veidi vaffam ja mind kutsuti näitekasse. Näitekas on ülitore, NO99'st Jaak Prints on selle juhendaja. Ah ja eriti tore oli, et ta teadis kohe mu nime, mis on väga positiivne. Kuid ma ei kujuta ette, kuna ja kellelt ta võis selle teada saada.
Igal juhul praegu olen veel rahul ja ei kavatse wiidekasse tagasi lennata...
