...kui sa läed maale, kus sind oodatakse ja rõõmustatakse su tuleku üle. Kui vanatädi on valmistanud kartuleid päris vanaaegses ahjus ja kotlette, kapsast, koduveini...kui kõik tundub nii hää ja armas ja uskumatult võimatu arvestades tänapääva maailma. Kui vanatädi näitab vanu pilte enda ja mu vanaisa lapsepõlvest, isa ja tädi lapsepõlvest, kui ta jutustab põnevaid ja üllatavaid lugusid, nagu näiteks, et vanatädi vanaema üks kuuest õest olevat olnud leidlaps, kui ta leiti, olevat tal nööriga kaelas olnud kurvameelne, kahetsev ja paluv luuletus...Sellistel hetkedel tundub, nagu tänapääva ruineeritud maailm pole suutnud veel kõike endaga kaasa tõmmata ja ära rikkuda, mis on äärmiselt tore. Väga vahva, et on paiku, kus on säilinud lihtsus ja killuke ajalugu...
Kuigi tegelikult tundub Võrus üldse kõik ilusam, parem, armsam (miks??).
Toppisin eile järjekordsele inimesele käärid kätte ja käskisin oma juukseid lõigata. Vähemalt Veevi ei hakka halama selle peale, erinevalt mu emast, kes terve aja vingub "Appi ma ei saa su juukseid lõigata, ma ei oska, ma rikun ära..." ja nii edasi. Tähendab selles suhtes, et nagu KEDA HUVITAB!? Need on kõigest juuksed, kui midagi peakski valesti minema, siis kasvavad nad varsti välja ja ongi moos. Ma ei saa aru nendest, kes käivad juuksuris ja maksavad suuri summasid mingi soengu pärast. Tegelikult mul on pikemat aega mõtteis hull plaan end mingi aeg kiilaks ajada, ma pole veel selleks julgust leidnud, loodetavasti kunagi...
0 Kobinat:
Post a Comment