Impossible to ignore.
They’ll come true, impossible not to do.
Impossible not to do.
Möödunud nii mõndagi, nagu näiteks jaanipääv, mida millegipärast tähistasime ainult meie papsiga. Poole mäe pääl ja kuskil kännu taga oli suht veider tuld teha. Ma loomulikult paanitsesin, et muru läeb põlema ja känd, mille küljes on (ülla-ülla) ka puu ise, läeb põlema. Ilmselgelt on lihtsalt selline jaanituli väga ekstreemne sündmus. Silvester [see pikemat kasvu silvesterinimeline poolakas, keda mulle meeldiba millegipärast Stallone'ks kutsuda (loomulikult mitte tema enda kuuldes)] tuli oma abikaasaga õue ja nad paistsid suht segaduses. Tavaliselt nagu ei juhtu Trem-Y-Mynydd'i tagaõues sellist tuletegemist.
Aga nüüd ma olen (jälle) päiksepõletuse ohver. Tulin eile Tenby'st, mere äärest. Ma tahaks nii väga minna kaljusaarele castle-thingy juurede, aga loomulikult inimesi sinna ei lasta ja katsu sa siis minna sinna, kui mingi kett ja silton ette topitud. Kohe tuleb rannavalve ja...
(Mõõna ajal pääseb sinna kuiva jalaga). Anyways, ma leidsin ühes poest käsna-kalle lunchbox'i, LÕPUKS. Natuke ebameeldiv oli maksta kümme naela (fain, £9.99!) plekist 'potsiku' eest, aga kuna ma olen seda endale tahtnud pikka...pikka...pikka aega, siis tuli juhust kasutada, no doubt about that. Jaa... ilm on vähemalt ilus, paistab, et Lõuna-Walesi ilmaennustajatel oli õuigus, et sel aastal tuleb üks ilusamaid suvesid üle pika aja. Jei! Ma ei suudaks jälle vihma käes liguneda siin...vihmaga poleks mingit mõtet kuhugi kaugele mere äärde ju üldse ronida, aga i cannot live without that. Ma armastan seda kuuma liiva, suurepoolseid laineid, klajusid, vett... 
Senini lemmiklinn Cardiff on endiselt vahva ja mõnus ning parema Blue Banana'ga kui Newport. Tundub, et selle suve grand prix ost on sooritatud - £42 (ja mõned pennid pääle) tolles samas Sinises Banaanis. Vaieldamatult ainuke koht, kus on alati midagi meelejärele. Aga Cardiff ise on nii ilus, need pargid ja Suurbritanniale omased majad ja kogu see linn on nii vahva, et sääl kõndides ei suuda ma (ikka veel) uskuda, et need on tõesti (seekord päikselise) Walesi pealinna kitsad tänavad, kus ma parasjagu viibin. Hard Rock Cafe (novat, nagu Eestis on Rock Cafe; hmm I wonder...oh nevermind) on nagu mingi muusikaparadiis. Sääl on seintel plakatid erinevatest maailmanimede kontsertidest, nende esinemiskostüümid, kitarrid ja muud instrumendid allkirjadega. *drools*. Isegi, ISEGI John 5 ja Daisy Berkowitz'i nodi oli...uskumatu. Oo ja Elvise ja Kiss'i... Kogu see baar nägi nii äge välla. Sissekäigu juures küsiti: "Are you going to eat or drink?", "It looks from your face that you're going to drink..." või midagi sellist. Tore, või siis ka mitte. Ma ei tea. Igal juhul plaanis oligi üks õlu juua ja siis edasi minna. Jah, Stella Artois. Teisest uksest välla õue istuma minnes jõudsime mingisse nagu sisehoovi-thingysse, kus said kokku mitmed teised baarid ka. Väga vahva koht.
Baaride kohtumispaikMingitel kahtlastel, müstilistel ja teadmata põhjustel oli telekas Viva pääl ja säält tuli mingi Britney Spears top 20 läbi aegade või midagi sellist. Jaa, päris vahvaid saateid vaatan(!) Kuid tehniliselt ma hakkasin mõtlema, et Britney polnud kunagi nii jube midagi. Päälegi OLI ta mu lemmiklaulja mingi neljandas klassis vist. Igal juhul jah, näitkes laul "I'm not a girl, not yet a woman" on talutav. Tegelikult ma ei tea, mille ma üldse mingist seltsimees Spears'ist kirjutan, sest üldjuhul ma arvan, et ta on rumal hani, kuigi mis ütleja mina üldse olen, paljudele meeldib ta muusika ja laulgu edasi mu pärast, kui tahab...
Panen parem Splodgenessabounds'i mängima ja olen rõõmus, et mõned inimloomad teevad hääd muusikat kah.
Kuradi Cwmbran on nii igav. Sääl on hiiglaslik shopping centre, mis tundub iga aaastaga järjest mõttetum. Nagu tõsiselt. Poode nagu muda, aga kõik täis nõmedaid riideid ja ma-ei-tea-mida veel. HMV (plaadid, DVD'd, mängud, veidi iPod'ide stuffi ja muud säärast nodi) on põhimõtteliselt ainuke tõsiselt äge pood sääl. Aga üllataval kombel on mul nüüd creepy pink hipster sunglasses. Jep, endalgi raske uskuda...
Delayed 21.40. No selge siis, eks ootame...ootame...oo-taa-mee. Mitte, et ma poleks niigi juba poolteist tundi varem sääl olnud, nüüd tuleb pool tundi veel kauem oodata ja tõesti usute, et siis 21.40 lendas välla või? No ei. Tol ajal hakati alles lennukisse laskma. Kuigi millegipärast seisid inimesed juba 21.00 järjekorras. Võimalik, et nad lootsid saada võimalikult häid kohti, sest teadaolevalt easyJet'il pole kohti reisijatele määratud, vaid tuleb istuda sinna, kus tahad/on vaba. Olks, ilmselgelt olin ma üks viimaste seas, kes lennukisse ronis. Õige nüüd asja! Ei viitsi mina mingi 45 minutit lihtsalt lampi järjekorras seista. Lend oli sujuv. Ilmselgelt on lennufirma leidud endale jälle viisi, kuidas raha juurde teenida ehks siis oma alkoholi tarbimine pardal on keelatud. Olgu. Mingi aeg tekkis tahtmine filmi vaadata. Oh yeah, "Guinea Pig 4: Mermaid In A Manhole" täpselt parajalt lühike - 57 minutit. Kahjuks oli mul mingi lollaka koostatud subtiitrid, kes oli jaapani keelt inglise keelde väga omapäraselt ümbersõnastanud ja ee noh, oleks siis need filmi all jooksnud normaalselt ja terve film tõlgitud. Loomulikult mitte! Suht feil, aga pole hullu. Mingi hetk ma hakkasin aga kahtlema, kas see film on ikka õige asi, mida vaadata rahvast täis lennumasinas, hakkab paha veel mõnel vaesekesel, kes juhtub ekraani silmanurgast märkama. Ei aga mis siin salata, kuradi elav fantaasia pidi selle autoril olema. No mõelge ise, merineitsi kehale kasvab järjest rohkem mingeid kahtlaseid kasvajataoliseid moodustisi, milledest tuleb värvi...VÄRVI! välla, kui need katki torkida. Millegipärast on mul tunne, et see kunstnik, kelle juures vannis see merineitsi elutses, kasutas maalimiseks justament selle olevuse ihust välja valgunud värve... Kusjuures see pole veel kõik. Hiljem ronisid nendest nahamoodustistest mingid ussid või...asjad välla. Heh, päris vägev. Lõpus tappis kunstnik selle merineitsi siiski ära, vist seetõttu, et viimane piinles metsikult, tagatipuks muidugi ilmnes, et ta oli rase kah veel...Jah, uskumatu.
Aga jee, täna oli car boot. Nagu rekordilise summa teenisime - 70 naela ja osa nodi jäi veel müümatagi. Ossa raisk. Vahva. Ostsin säält lõpuks mingid vanad haobuse rakmete külge käivad thingyd. Need on siuksed ümmargused metallist asjad, mis on pandud nagu nahkrihmale (mitte rihm nagu püksirihm). Iga aasta ma olen neid nagu vaadanud ja tahtnud osta, aga pole viitsinud, nüüd tegin lõpuks ära. Yeah! Päris tore oli, selg põles ainult päris ära (ära loomulikult kasuta päikesekreemi, olgugi et see kohe käepäraselt kotis on JA olgugi et õrn kiiresti põlev nahk on, pohh onjaa). No pole hullu, veidi valus ainult.
Värvisin juuksed siniseks, kahjuks ma ei viitsinud juukseid enne helendada ja suht nõmedalt jäi pääle. Kuid no worries, selleks ajaks, kui teie mind nääte uuesti, on see viga parandatud. Uue tunneli haarasin (loe: ostsin) ka BlueBananast. Yay!
Küsimusele "Mis sa siis seal Walesis teed ka?", ei oska ma kunagi vastata. Loomulikult läen sõidan kuskile kaugemale ja mängin turisti, kuid eelkõige läen ma siiski ju nagu koju. Mida erilist ma ikka kodus teen. Olen sääl...söön, magan, õpin, värvin seinu...Mitte, et see viimane just eriti tavapärane asi oleks. Kõigest hoolimata mulle ei meeldi, kui minult seda küsitakse, tõtt-öelda mulle ei meeldi üldse küsimused, need on kuidagi tüütud ja piinavad. Mõni inimene võib oma pärimistega vahel väga närvidele käia, sellisel hetkel tahaks küll karjuda enam vähem, et gimme' a break already! Loomulikult mingil määral on küsimused vajalikud, kuid mõnikord tõesti on tunne, nagu mind piiratakse...
Kuid jah, käies iga suvi isa juures, on saanud ka väiksest Kagu-Walesi linnakesest nimega Blaenavon mu teine kodu. Või noh, mis teine...Milline see esimene on? Äkki Haapsalu? Ei. Millegipärast tunduvad kõik teised paigad rohkem kodulaadsed kui Haapsalu. Nii Võru, Blaenavon, Pürksi kui ka linna mõttes Viljandi ja Tartu. Veider, kas pole? Viljandist kolisin ma ära umbes kümme aastat tagasi. Sellest ajast pääle olen sääl käinud väga harva, kuid iga kord, kui me ületame linnapiiri, on nii pagana hää tunne, et ma ei tahaks mitte lihtsalt läbi sõita või veidi ringi tuiata, vaid jäädagi...
Ja polegi enam putka-virgin! Kusjuures ma olen suhteliselt kindel, et teadmatuses vaevlevad inimesed saavad sellest lausest hoopis teisiti aru, kui ma toda mõtlen. ET siis, päris palju olen ma suveniiriputkas vahtinud niisama pikki tunde maha ja sõpradel igavust peletanud ja pärast aidanud asju kokku panna, kuid nüüd...KUID NÜÜD olin ma sääl tööl...jah, päris tööl. Vägev värk ma ütlen. Hoopis põnevam kui nii öelda vabatahtlikuna. Suureks ülatuseks on Laural homme ka võimalik putka mulle usaldad, mis on tehniliselt üsna üllatav. Anyways, seal ma võiks vist töötada ka terve suve. Nii mõnus rahulik, ainult et vahepäältulevad mingid umbkeelsed soomlased taksotellimist paluma. Vat sellises olukorras küll lööb paanika veits sisse, kui nagu ei ole keelt, millest mõlemad aru saaksid...
"Mina ei tea, Kristiina ütles troll" ehk tehniliselt vallutas just see olevus kena päikeseloojangulise õhtu. Jaa...väga hallukas, kui tegu-ja nimisõnade asemel on troll või trolling. Aga vähemalt oli tore, kuid loodetavasti see troll-language ei kasva liialt sisse, pärias halb oleks homme putkas näiteks: "kuidas ma saan teid trollida?" või "See maksab 25 trolli". I'm telling you...NOT GOOD!
Ma siiski arvan, et ei ole päris normaalne kell 00.25 ujuma minna. Eriti veel, kui pääval oli kõige rohkem 15 kraadi (celsiust) sooja ja äärmiselt metsik tuul, mida jätkus ka õhtuks ehk siis ajaks, mil ma ujuma läksin. Päris külm oli nagu...Korraks tundus meile, nagu see oleks halb mõte siiski, kuid siis... Loomulikult hetkel, kui ma vette jõudsin, tõin kuuldavale väga erinevaid ropendussõnu. Kuid kusjuures, veidi aja pärast hakkas nagu soojem, aga kaldal oli endiselt suht külm. Aga olgu, lähme siis koju. Väga hea oli paljajalu koduni töllerdada. Hull tore!
Niisiis, всё, kaputt. Canzone nodi tagastatud ja lisa-aasta avaldus tehtud. Oi kurja, ilmselgelt tegin ma avalduses kirjavea, bummer! Präägu alles nagu teadvustasin seda endale. Ma kirjutasin lisaasta! Mingi automaatselt tuli, ma ei saanud midagi parata. Igal juhul eile rääkisin pikalt Jukkaga (svenska õpetaja), test-thingy on 25.augustil kell 9.00 ja, kui ma 45% ei saa, siis ta arvas, et mind võib oodata vällaviskamine. Siiski ma loodan, et direktor ja kes-iganes-ülejäänud ei soovi lahti saada viie-neljalisest õpilasest ainult sellepärast. Nädalas umbes poolteist kursust? Right on(!) No vat siis...
Mulle meeldivad tuulegeneraatorid (seekord ma ei tee saatuslikku viga, ega kirjuta tuulegeneraatori asemel tuulik, see kõlab liiga valesti). Ammu juba. Ma lõpuks ka tegin selle ära ja käisin Aulepa tuulepargis. Ma seisin selle all. Liiga võimas...ja aukartustäratav. Uskumatu lihtsalt, ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas. See... oli hirmutav, tore, ülendav ja ma ei tea, mida kõike veel ühekorraga. Emal hakkas eriti ebamugav selle juures olles ja ta läks hoopis eemale. Aga mina tahan tagasi, seista sääl ja vahtida üles, kuidas mu pää kohal tiirlevad meeletult massiivsed asjandused, mis on üheaegselt ärritavad ja õõvastavad, teisalt aga rahustavad ja kuidagi õnnelikuks muutvad. Ma ei saa aru. Mingid rauakolakad, industriaalmaailma osakesed mõjuvad niimoodi mulle. Äkki hakkavad nad varsti kontrollima mu mõistust ja elu? Mis siis, kui tuulegeneraatoritest saab järgmine massimõjutaja? Olgu, järjekordselt räägin ma paljude meelest lolli juttu eksole, aga siiski... Mille on nende all seismine nii suur elamus?
Mul on kahtlane tunne, et mu toast kostab tänavale üsna kõvasti FUCK YOU, FUCK YOU, FUCK YOU, PINOCCHIO!
11.24 lõpetasin kirjaliku osa ja olin just tuppa jõudnud.
12.22...
12.50...
12.54...
12.57...
01.00...
01.03 olgu, ma siis hakkan liikuma. Vihik. Seon aeglaselt ketsipaelu. Kõnnin üle tänava. Mõisa uks. Võtan ketsid jalast, läen trepist üles. Annika ootab. Läen patjade juurde ja üritan veelkord teemadele keskenduda. Ma...värisen, olen liiga närvis. Annika sisenes kabinetti. Üritan taas teemade üle mõelda. Annika väljus. Oh kurja, ma pean nüüd minema, ma ei taha, äkki on veel viimane võimalus põgeneda? Ei, Kristiina, nii ei mõtle! Lähen. Katja on nagu alati väga positiivne ja optimistlik - saan veidi enesekindlust, kuigi närv on endiselt sees ja kuidas veel... Some people say that we are not designed to be members of a 24-hour society. Why do you think they say that? Do you agree? Give reasons. AH NEJ! MITTE SEE! Olgu...tss, rahu, ma oskan inglise keelt, mul on suviti palju praktikat, olin inglise keeles üks paremate hulgast, hästi läeb, PEAB MINEMA. 30 sekundit aega mõtteid koguda. Tunnen, kuidas pea oleks nagu tühi. Ei, meenub... Time's up. Räägin, räägin, räägin (kas ma ise ka aru saan, millest räägin?). Misasja? Uks? Keegi siseneb? Mis mõttes? Marite siis!!! Olgu, pole hullu, äkki seda oligi vaja, et mind tuua maale tagasi. Uhh, järg kadus. Olgu räägin edasi, mitte, et mul midagi päris algsest plaanist ja rääkimiskavast meeles oleks...savi. Katja hakkab teemakohaseid küsimusi küsima. Oeh, what a relief. Hästi läeb. Casual talk on super. /-/. Tänas mind tagasiside eest, õigemini minu kriitika eest, kahtlesin algul, kas on mõtet kritiseerida, sest teadaolevalt I'm still a new girl you know. Aga ilmselgelt siis ei võeta mind enam "uuena" ja Katjal oli hää meel, et olin kõik kirja pannud ja soovis, et ma parandaksin teda tunniski mõnikord, kui midagi tundub kahtlane. Lisaks ta väga usub, et mina olen suulise osa 20 punkti (suulise osa maksimum) kandidaat järgmine aasta. Frankly speaking, mul oli veider seda kuulata, sest ma olin just enne eksamit ennast väga halvasti ja madalalt ja rumalalt tundnud ja see nüüd...noh, enesekindlus tõusis küll, aga siiski...
18/20... jaa, hästi :-D
Aga selleks korraks ma nüüd lõpetan, kõik on läbi ja kuidagi kerge on olla (kui kaua läeb aega, et see võiks muutuda olemise talumatuks kerguseks?). Ning mis saakski olla veel parem, kui aasta lõpetamine Pantograatori joovastavate helidega?!
