BOLLOCKS!

Küsimusele "Mis sa siis seal Walesis teed ka?", ei oska ma kunagi vastata. Loomulikult läen sõidan kuskile kaugemale ja mängin turisti, kuid eelkõige läen ma siiski ju nagu koju. Mida erilist ma ikka kodus teen. Olen sääl...söön, magan, õpin, värvin seinu...Mitte, et see viimane just eriti tavapärane asi oleks. Kõigest hoolimata mulle ei meeldi, kui minult seda küsitakse, tõtt-öelda mulle ei meeldi üldse küsimused, need on kuidagi tüütud ja piinavad. Mõni inimene võib oma pärimistega vahel väga närvidele käia, sellisel hetkel tahaks küll karjuda enam vähem, et gimme' a break already!  Loomulikult mingil määral on küsimused vajalikud, kuid mõnikord tõesti on tunne, nagu mind piiratakse...

Kuid jah, käies iga suvi isa juures, on saanud ka väiksest Kagu-Walesi linnakesest nimega Blaenavon mu teine kodu. Või noh, mis teine...Milline see esimene on? Äkki Haapsalu? Ei. Millegipärast tunduvad kõik teised paigad rohkem kodulaadsed kui Haapsalu. Nii Võru, Blaenavon, Pürksi kui ka linna mõttes Viljandi ja Tartu. Veider, kas pole? Viljandist kolisin ma ära umbes kümme aastat tagasi. Sellest ajast pääle olen sääl käinud väga harva, kuid iga kord, kui me ületame linnapiiri, on nii pagana hää tunne, et ma ei tahaks mitte lihtsalt läbi sõita või veidi ringi tuiata, vaid jäädagi...