Aga ma nagu ei mõista ikka veel eriti, mille kuradi pärast ma olen mitu päeva järjest ainult The Kooks'i kuulanud...
Ma ei oska olla, ma ei oska käituda, ma ei oska ja ma kardan suhelda teistega. Mul on vahel selline tunne, et mina ei kuulu sellesse ühiskonda. Mõned saavad nagu võluväel kõigiga tuttavaks, kuid mina...ma ei oska. Ma tahaksin olla über-sociable, aga ma lihtsalt pole. Kuid ma tõesti tõesti käitun vahepeal segaselt, kui ümberringi on inimesed, keda ma ülihästi tean. Ma olen nii vastandlik. Ma vist ei tea ise kah ennast eriti hästi (identiteedikriis?). Ma tahaksin olla praegu Victoria joa sillal, tunda köit enda ümber ja lihtsalt...hüpata. Tuul, kiirus, vesi, mäed...võimas. Langen. Üha madalamale ja madalamale. Ja siis tõmbab miski mu järsult tagasi ja ma ripun...ümbruses on vaid kaljud ja vesi. Ma tahan.
Kõik need aastad ma enamuse ajast vihkasin seda kohta, ma tahtsin sealt ära, nii kõrini oli. Peaaegu iga päev need samad seinad, need samad noodid, need samad näod, see sama harjutamine, harjutamine, harjutamine. Oh, kuidas ma soovisin, et see kiiremini lõppeks. Kuid nüüd...nüüd olen ma seal tagasi. Nüüd, kus need seinad tunduvad armsamad kui kunagi varem. Millegipärast tundus see hetk, mil pedagoog Karlis oma uksest koridori astus ja mind silmates naeratas sõbralikult ja samas üllatunult ning küsis, et kas võib mulle head uut aastat soovida, nii...nii...äge. Olen rõõmus, et olen tagasi.
ja Päevalille tänavas ta elas,
sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas.
Sel poisil oli raske veretõbi
ja surmal oli hammas verine,
poiss teadis süste saades päeva läbi,
et elu surmast suurt ei erine.
Siis ühel päeval oli koolisaalis,
sääl turnimisepuudest ukse pool,
kirst, millest koolilapsi mööda saalis,
kes haige, puudus, muidu terve kool
Ja õpetaja puldist rääkis juttu,
ei rääkinud, kus Bonn või Pakistan,
ma ukse juures kuulsin keset nuttu,
kui hüüti, et ma käimist takistan.
Direktor tuli siis, üks paber näpus
ja ütles: Helmut, teame sinu soov
(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
on olnud hästi lõpetada kool
Ja tunnistus siis kirstu talle pandi,
kus igas aines viied kevadeks,
ma tundsin nähes seda viimast andi,
et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks.
Juhan Viiding
Eile õhtul olid kõik inimesed nii ilusad ja head. Nad kallistasid mind, inimesed, kellel minu eksistentsist on/oli muidu täiesti ükskõik (ilmselt), inimesed, kellele ma ei meeldi(nud) (ilmselt). Ma veetsin õhtu persoonidega, kellega pole kunagi enne nagu suhelnudki või siis väga vähe. Mul pole ammu olnud nii vahvat nädalavahetust. Kõik algas nii vaikselt ja rahulikult pargipingil istudes ja juttu rääkides. Kuid praegu ma tahaksin magada, sulgeda silmad ja uinuda.
