Ma ei oska olla, ma ei oska käituda, ma ei oska ja ma kardan suhelda teistega. Mul on vahel selline tunne, et mina ei kuulu sellesse ühiskonda. Mõned saavad nagu võluväel kõigiga tuttavaks, kuid mina...ma ei oska. Ma tahaksin olla über-sociable, aga ma lihtsalt pole. Kuid ma tõesti tõesti käitun vahepeal segaselt, kui ümberringi on inimesed, keda ma ülihästi tean. Ma olen nii vastandlik. Ma vist ei tea ise kah ennast eriti hästi (identiteedikriis?). Ma tahaksin olla praegu Victoria joa sillal, tunda köit enda ümber ja lihtsalt...hüpata. Tuul, kiirus, vesi, mäed...võimas. Langen. Üha madalamale ja madalamale. Ja siis tõmbab miski mu järsult tagasi ja ma ripun...ümbruses on vaid kaljud ja vesi. Ma tahan.
Kõik need aastad ma enamuse ajast vihkasin seda kohta, ma tahtsin sealt ära, nii kõrini oli. Peaaegu iga päev need samad seinad, need samad noodid, need samad näod, see sama harjutamine, harjutamine, harjutamine. Oh, kuidas ma soovisin, et see kiiremini lõppeks. Kuid nüüd...nüüd olen ma seal tagasi. Nüüd, kus need seinad tunduvad armsamad kui kunagi varem. Millegipärast tundus see hetk, mil pedagoog Karlis oma uksest koridori astus ja mind silmates naeratas sõbralikult ja samas üllatunult ning küsis, et kas võib mulle head uut aastat soovida, nii...nii...äge. Olen rõõmus, et olen tagasi.
0 Kobinat:
Post a Comment