Pärast Rootsist saabumist löödi minu Maailm täielikult tagurpidi. Ma ei suutnud millelegi keskenduda ega midagi arvata. Tundsin end justkui roosa nätsumulli sees - mind ümbritsev on nii ilus, tunnen end nii kaitstult, kuid ometigi midagi on pahasti, tundub, et see 'paha' kleepuks minu külge ning ma ei suuda sellest pääseda. Mida rohkem ja rohkem ma olen täna mõelnud, seda enam on mulle tundunud, et enam ma ei taha seda, aasta ja rohkem tagasi ehk, aga mitte enam. Mis on möödas, see on möödas ja pole mõtet üritada minevikku ellu äratada. Ma olen võib-olla vististi ehk äkki ka nii öelda üksik hunt... Ja pole mõtet muretseda, kui kogu sellest eelnevast jampsist mitte midagi aru ei saanud, sest see pole tähtis tegelikult. Tähtis on see, et ma olen asjades enam-vähem selgusele jõudnud.
Ma olen olnud täna kohati nii mõtlik, liiga endassetõmbunud. Tavaliselt ma ju ometi naeran ja palju. Loomulikult on mind niigi lihtne endast välja viia ja muuta mind nii vaikseks, nii vaikseks, kuid ma täna väga üllatusin ise ka endas. Aga pole hullu, kõik läks paremaks ja lihtsamaks kõigest sellest, kui avasin luku, vajutasin kahele väiksele hõbedasele nupule, panin kokku oma flöödi ja mängisin esimesed noodid. Nii tore on olla jälle selles majas, mis on olnud mu teiseks/kolmandaks koduks pikad kõhedad draamaderohked ja vahvad seitse aastat. Nii õige oli seista vana puust noodipuldi ees ja lihtsalt mängida...
Aga ma nagu ei mõista ikka veel eriti, mille kuradi pärast ma olen mitu päeva järjest ainult The Kooks'i kuulanud...
0 Kobinat:
Post a Comment