Millegipärast on viimaasel ajal mingi blokk nagu ees. Ma ei suuda eriti tõsiste asjadega tegelda ja mu mõtted uitavad alati kuskil pilvekõrgusel ringi. Mul on kahtlane tunne, et ma ei lähe isegi laulma täna, lihtsalt ei ole mahti. Mingist Keisrihullust ei taha ma üldse midagi kuulda, kuid kahjuks või õnneks on jäänud aega veel vaid nädal ja ma pole isegi mitte alustanud. Kuradi eemaletõukav on see mulle. Muidu iseenesest ei peakski sel midagi viga olema sisu poolest, aga no ei taha seda raamatut kätte võtta. Laisk laps, ma tean. Aga ma olen väsinud...Lisaks hakkab mulle järjest rohkem närvidele käima svenska õpetaja (hetkel kahtlen väga, kas ma saaksin siinkohal öelda 'ära võta isiklikult'). Ei taha, ei huvita!
Nagu mul ei oleks rohke asju mille pärast muretseda. Kõik kasvab varsti mul üle pea ja ma ei oska neid asju kuidagi leevendada ega eemaldada. Vaat' kui veider, et tehniliselt seetõttu, et ma tahan pärast gümnaasiumit muusikat edasi õppida, peaksin praegu mängima ja solfedžo teooriat kordama ja õppima ja harjutama, aga näed vot ei saa, sest mingi üldharidusgümnaasium on vaja enne ju ära lõpetada. Aeg kulubki põhiliselt koolile. Päris veider oli klassiaknast välja vaadata ja avastada enne nelja, et vovv näed õues on pime, aga meie tunnid pole veel läbi...
Ning noh, midagi peab väga valesti olema, kui vene keelsete sõnade asemel ainukesed, mis meenuvad, on rootsi keelsed...
olen kuulaja
olen vaikija
olen kahtleva hingega
olen täis vastakaid tundeid
olen kunstnik
olen kloun
olen üksi
olen sarkasmi kehastus
olen väike
olen usaldusväärne
olen sõnapidaja
olen koleerik
olen ettearvamatu
olen müstiline
olen segaduses
olen tusatseja
olen üksik hunt
olen täis armastust
olen kahtlev
olen kurjus
olen pimedus
olen muusik
olen loll
olen fuuria
olen Kristiina.
'Let's hurry back,' she said, 'before we are swallowed! Run now, my darling child, I'll be sure to follow closely! We must hide desperately, away from monstrosities!'
Budistide jaoks on elu kannatus. Ega nad ei eksigi nii palju selles suhtes. Kuigi noh eks see ole suhteline...nagu ka kõik muu pask. Läbi kõigi nende kuradi eluaastate tuleb ainult rabeleda ja joosta ja hüpata ja teha veel ma ei tea, mis imetrikke, et siin kuhugi edasi jõuda. Mille nimel?
tõtõtõrõtõ-tõõõ-tõtõtõõõ-tõtõõtõõõ-tõrõtõõ-tõõtõõ-tõõõõõõ. Kes suudab ära arvata, mis lauluga on tegu, saab 10 punkti.
Geneetiliselt muundatud vihmaussi embrüost välja pestud totipotentne idioot oled (kui bioloogia tundidest muud kasu pole, siis vähemalt annab erialaseid veidraid võõrsõnu üksteise järele enam-vähem randomilt asetades moodustada vahvaid solvanguid).
Ma tunnen ennast nii jõuetult. Oh, kes küll motiveeriks mind ja aitaks läbi närida ülesannetest, mida lihtsalt on nii palju. Ma juba kahtlustan millegipärast, et isegi kahest päevast, mis ma otsustasin endale võtta, pole kasu. Mul järjekordselt nii nii nii hea meel selle üle, et meil on kunstiajaloo töö kolmapäeval ja et seitse peatükki koos küsimuste ja piltidega töösse tuleb. TÄNKS, UUSIKAS! Ja ma hakkan järjest rohkem kahetema seda, et ma valisin ajaloo ja matemaatika riigieksamid. Ilmselgelt tuleb välja, et ma ei oska eriti kirjutada ajaloolist arutlust ja laia matemaatika kodutöödest ei tasu üldse rääkida...Kurat, närvi ajab, ma oli matemaatikas väga hea, aga millegipärast Karmi tundudes jääb kõik nii segaseks ja ülesanded ei tule välja. Põhimõtteliselt eriti vahet ei ole, ma ei kavatse midagi sellist edasi õppima minna, mis vajaks matemaatika eksamit.
Mul on nii hea meel, et ma võtsin lõpuks kätte ja hakkasin Kurt Vonnegut 'Tšempionide eine't lugema. See on nii geniaalne. Vahele on pikitud illustratsioonid, mis on justkui lapse joonistatud ja alati eelneb pildile taoline lause - 'tema hauakivi nägi välja selline:' (muidugi sõna 'hauakivi' asemel on alati erinev asi, olenevalt sellest, millest juttu on). Oi kurjummel, ma oleks nii pagana õnnelik, kui ma oskaks kah kirjutada nii hästi. Ma tõesti tõesti tahaksin osata. Kuid kirjutamine ei ole see, millega ma kõige paremini hakkama saan. Absoluutselt iga kirjand, mis ma kirjutan ja ära annan õpetajale, paneb mind nii muretsema ja mul alati selline tunne, et no seekord läks küll väga pahasti ja et mitte midagi normaalset ei osanud kirjutada...oh 25.aprill, kuidas ma su küll üle elan...
Clear up what you are,
burn out these eyes.
Rip up this place and scream:
I am your slice of life.
