Ma tunnen ennast nii jõuetult. Oh, kes küll motiveeriks mind ja aitaks läbi närida ülesannetest, mida lihtsalt on nii palju. Ma juba kahtlustan millegipärast, et isegi kahest päevast, mis ma otsustasin endale võtta, pole kasu. Mul järjekordselt nii nii nii hea meel selle üle, et meil on kunstiajaloo töö kolmapäeval ja et seitse peatükki koos küsimuste ja piltidega töösse tuleb. TÄNKS, UUSIKAS! Ja ma hakkan järjest rohkem kahetema seda, et ma valisin ajaloo ja matemaatika riigieksamid. Ilmselgelt tuleb välja, et ma ei oska eriti kirjutada ajaloolist arutlust ja laia matemaatika kodutöödest ei tasu üldse rääkida...Kurat, närvi ajab, ma oli matemaatikas väga hea, aga millegipärast Karmi tundudes jääb kõik nii segaseks ja ülesanded ei tule välja. Põhimõtteliselt eriti vahet ei ole, ma ei kavatse midagi sellist edasi õppima minna, mis vajaks matemaatika eksamit.
Mul on nii hea meel, et ma võtsin lõpuks kätte ja hakkasin Kurt Vonnegut 'Tšempionide eine't lugema. See on nii geniaalne. Vahele on pikitud illustratsioonid, mis on justkui lapse joonistatud ja alati eelneb pildile taoline lause - 'tema hauakivi nägi välja selline:' (muidugi sõna 'hauakivi' asemel on alati erinev asi, olenevalt sellest, millest juttu on). Oi kurjummel, ma oleks nii pagana õnnelik, kui ma oskaks kah kirjutada nii hästi. Ma tõesti tõesti tahaksin osata. Kuid kirjutamine ei ole see, millega ma kõige paremini hakkama saan. Absoluutselt iga kirjand, mis ma kirjutan ja ära annan õpetajale, paneb mind nii muretsema ja mul alati selline tunne, et no seekord läks küll väga pahasti ja et mitte midagi normaalset ei osanud kirjutada...oh 25.aprill, kuidas ma su küll üle elan...
Clear up what you are,
burn out these eyes.
Rip up this place and scream:
I am your slice of life.
0 Kobinat:
Post a Comment