Millegipärast on viimaasel ajal mingi blokk nagu ees. Ma ei suuda eriti tõsiste asjadega tegelda ja mu mõtted uitavad alati kuskil pilvekõrgusel ringi. Mul on kahtlane tunne, et ma ei lähe isegi laulma täna, lihtsalt ei ole mahti. Mingist Keisrihullust ei taha ma üldse midagi kuulda, kuid kahjuks või õnneks on jäänud aega veel vaid nädal ja ma pole isegi mitte alustanud. Kuradi eemaletõukav on see mulle. Muidu iseenesest ei peakski sel midagi viga olema sisu poolest, aga no ei taha seda raamatut kätte võtta. Laisk laps, ma tean. Aga ma olen väsinud...Lisaks hakkab mulle järjest rohkem närvidele käima svenska õpetaja (hetkel kahtlen väga, kas ma saaksin siinkohal öelda 'ära võta isiklikult'). Ei taha, ei huvita!
Nagu mul ei oleks rohke asju mille pärast muretseda. Kõik kasvab varsti mul üle pea ja ma ei oska neid asju kuidagi leevendada ega eemaldada. Vaat' kui veider, et tehniliselt seetõttu, et ma tahan pärast gümnaasiumit muusikat edasi õppida, peaksin praegu mängima ja solfedžo teooriat kordama ja õppima ja harjutama, aga näed vot ei saa, sest mingi üldharidusgümnaasium on vaja enne ju ära lõpetada. Aeg kulubki põhiliselt koolile. Päris veider oli klassiaknast välja vaadata ja avastada enne nelja, et vovv näed õues on pime, aga meie tunnid pole veel läbi...
Ning noh, midagi peab väga valesti olema, kui vene keelsete sõnade asemel ainukesed, mis meenuvad, on rootsi keelsed...
0 Kobinat:
Post a Comment