Ei aga tegelt pole hullu. Ei jõudnud eile õhtul magama jäädagi, kui üle mu sõrmede kõndis faking ämblik, see suurte jalgadega koivik või kes iganes. Ma algul ei teinud eriti välja vaid mõtlesin, et raudselt juuksed libisesid kuidagi niimoodi, aga siis tundsin oma laubal midagi liikuvat ja ma ehmatasin end üles. Jooksin lüliti juurde, et tuld põlema panna. Ja seal ta lebaski, nüüd juba surnud ja mõne järele jäänud jalaga ämblik...Ja kas ma tõesti suutsin siis pärast veel magama jääda. Ei! Ma endiselt kardan ämblikke ja ma passisin pool ööd hirmust üleval. Nii ei tohi inimesei šokeerida. EKSOLE!!!
Vähemalt mul on enam-vähem hea tuju ja ma olen rahunenud ja mõelnud ja noh...Kulutasin palju palju raha täna Ann Summers'is ja pärast seda läks tuju paremaks. Kuna mingi aastalõpp ja boxing day oli just, siis on igal pool meeletud allahindlused ja no kurat Eestis juba nii hästi ei lähe.
Ja ja ja lõpuks on mul 14-eye Dr.Martens'id ka. Ilmselgelt tuleb vist välja, et minagi olen material girl, kuigi ma üritan kogu aeg teha vastupidist nägu. Oh well!
Mul hakkab halb iga kord, kui ma mõtlen sellele saksa hoorale. Arvatavasti ta poleks Eestis praegu, kui teaks minu olemasolust ja kui teda ei tahetaks sinna. Aga no ilmselgelt siis, hoolimata eitamisest, oli ta siiski oodatud. Mille muidu ta samal ajal Eestis on, kui mina seal pole. Superb! Mul on kas väga suur paranoia, usaldusprobleemid või ma olen lihtsalt telepaat ja kõik ongi nii nagu ma kardan. Ma ei talu mitte ühtegi kuradi saksakeelset sõnagi. Scheiße!!!
I am the passenger
and I ride and I ride.
I ride through the city's backsides,
I see the stars come out of the sky.
Päris irooniline, kui lennukis esimene Siouxsie lugu suffle'i pealt on 'The Passanger'. Lennureis saab läbi, ka tagasi Eestisse tulev lend saab läbi. Oleks nagu kodus? Ma oleksin nagu kogu aeg reisija. The passenger of life. Jah. Kuna ma ükskord kohale jõuan? Iseenesest on tore olla sõidus ja reisida ja reisida, kuid tahaks kordki koju jõuda ja lihtsalt olla. Aga...kus on see kodu?
Ma ei mõista, mille siin nii suur paanika on, kui lund ei ole ju ollagi. Kaks kuradi suurt lennujaama on kinni, teedel metsikud avariid ja osa niisama lume tõttu läbimatud. Something is really really wrong. Kui nad vaid näeksid Eesti talve, Eesti lund, Eesti külmakraade...
Ja kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis ongi minu jaoks täna viimane, mille üle mul on lihtsalt ülihää meel, sest väsimus on nii suur ja mul on hädasti vaja seda puhkust. Millegipärast eilses matemaatika töös (mille ma ette tegin) ja tänases matemaatika tunnis, paistis nagu oleksid kõik ülesanded ustkui ise end ära lahendanud. Väga tore on, kui vahel tuleb tagasi see tunne, et ma natukenegi veel oskan matemaatikat ja et ma ei lähe niisama lolli mängima eksamile (kuigi...laias matemaatikas on ikkagi tohutult raske). See selleks...Teisipäeval on minek. Pühin jalge alt Eestimaa tolmu ja lendan kaugele kaugele, kus on minu teine (või on ta siiski esimene?) kodu.
Lõpuks on soortiatud ka kõik need kuus tööd, mis see nädal oli vaja teha. Super! Oli raske nädal, no oli, aga asja sai. Vägev, et ma kordagi ei murdunud totaalselt selle nädaka jooksul. Ma vist tõesti suudan...kui väga tahan. Ehk peaksin lõpetama siis ka eksmite ja sisseastumise pärast närveerimise? Kui end kokku võtan, siis saan kõigega hakkama (pean saama!).
Panin tähele, et aega mööda muutub ta julgemaks ja lausub rohkem...ilusaid sõnu?
Millegipärast on selle aasta lõpp jubeduste tipp. Kõik asjad toimuvad just kolmel viimasel nädalal ja loomulikult pean ma igal sellel kuradi üritusel osalema. Mitte kedagi suht ei koti see, et kas ma jõuan või oskan või tahan. Viimati rääkisin oma klassijuhatajaga, tuletasin talle meelde, et ma pean ühe töö ette tegema ja millegipärast läks jutt üle Playboxile (mis muideks toimub järgmine neljapäev) ja kui ma mainisin, et ma ma ei osale sellel, sain põhimõtteliselt sõimata. 'See on klassi üritus ja kõigist klassidest peavad kõik osalema'. Ptüi! Vabalt võin osaleda, kui nende ülejäänud asjadega tegeleks keegi teine. Kuid sellises seisus ma sinna ei tule. I'm sorry, but soon i'll be burned out... Mind lohutab esialgu see, et kohe on nädalavahetus [oi jee, orkestriproov peab ju ka LOOMULIKULT just see nädalavahetus olema(!)]. Nii tore, et ühe inglise keele töö eest saan ma 1, sest mul lihtsalt ei ole võimalik seda teha kunagi. Ilmselgelt tegi Katja mulle niigi järeleandmise, et lubab teha selle ära esmaspäeval, ILMSELGELT PEAN MA MINEMA VÄIKESE KOOSSEISUGA ROOTSI SAATKONDA LAULMA LUCIA PÄEVA PUHUL! Loomulikult peavad olema kuradi rootsi keelsed sõnad peas. Why don't you just kill me now?
Ella Lunts: 'ma tean, et teil on palju õppida, aga mis parata'(ja jagas mõnuga teemasid, mis tuleb selgeks õppida.)
Aga õnneks on lumi maas, mis tähendab, et saab lumeingelid ja kukerpalle teha ja lund loopida ja tunda end nagu vanasti - väikese ja muretuna [olgugi, et see kestab vaid hetke, sest peagi sukeldun tagasi oma muredest tulvil maailma ja üritan tegeleda oma probleemidega (mis ilmselgelt ei peaks olema probleemid, vaid asjad, millega mulle meeldib tegeleda)].
