Millegipärast on selle aasta lõpp jubeduste tipp. Kõik asjad toimuvad just kolmel viimasel nädalal ja loomulikult pean ma igal sellel kuradi üritusel osalema. Mitte kedagi suht ei koti see, et kas ma jõuan või oskan või tahan. Viimati rääkisin oma klassijuhatajaga, tuletasin talle meelde, et ma pean ühe töö ette tegema ja millegipärast läks jutt üle Playboxile (mis muideks toimub järgmine neljapäev) ja kui ma mainisin, et ma ma ei osale sellel, sain põhimõtteliselt sõimata. 'See on klassi üritus ja kõigist klassidest peavad kõik osalema'. Ptüi! Vabalt võin osaleda, kui nende ülejäänud asjadega tegeleks keegi teine. Kuid sellises seisus ma sinna ei tule. I'm sorry, but soon i'll be burned out... Mind lohutab esialgu see, et kohe on nädalavahetus [oi jee, orkestriproov peab ju ka LOOMULIKULT just see nädalavahetus olema(!)]. Nii tore, et ühe inglise keele töö eest saan ma 1, sest mul lihtsalt ei ole võimalik seda teha kunagi. Ilmselgelt tegi Katja mulle niigi järeleandmise, et lubab teha selle ära esmaspäeval, ILMSELGELT PEAN MA MINEMA VÄIKESE KOOSSEISUGA ROOTSI SAATKONDA LAULMA LUCIA PÄEVA PUHUL! Loomulikult peavad olema kuradi rootsi keelsed sõnad peas. Why don't you just kill me now?
Ella Lunts: 'ma tean, et teil on palju õppida, aga mis parata'(ja jagas mõnuga teemasid, mis tuleb selgeks õppida.)
Aga õnneks on lumi maas, mis tähendab, et saab lumeingelid ja kukerpalle teha ja lund loopida ja tunda end nagu vanasti - väikese ja muretuna [olgugi, et see kestab vaid hetke, sest peagi sukeldun tagasi oma muredest tulvil maailma ja üritan tegeleda oma probleemidega (mis ilmselgelt ei peaks olema probleemid, vaid asjad, millega mulle meeldib tegeleda)].
0 Kobinat:
Post a Comment