Ja kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis ongi minu jaoks täna viimane, mille üle mul on lihtsalt ülihää meel, sest väsimus on nii suur ja mul on hädasti vaja seda puhkust. Millegipärast eilses matemaatika töös (mille ma ette tegin) ja tänases matemaatika tunnis, paistis nagu oleksid kõik ülesanded ustkui ise end ära lahendanud. Väga tore on, kui vahel tuleb tagasi see tunne, et ma natukenegi veel oskan matemaatikat ja et ma ei lähe niisama lolli mängima eksamile (kuigi...laias matemaatikas on ikkagi tohutult raske). See selleks...Teisipäeval on minek. Pühin jalge alt Eestimaa tolmu ja lendan kaugele kaugele, kus on minu teine (või on ta siiski esimene?) kodu.
Lõpuks on soortiatud ka kõik need kuus tööd, mis see nädal oli vaja teha. Super! Oli raske nädal, no oli, aga asja sai. Vägev, et ma kordagi ei murdunud totaalselt selle nädaka jooksul. Ma vist tõesti suudan...kui väga tahan. Ehk peaksin lõpetama siis ka eksmite ja sisseastumise pärast närveerimise? Kui end kokku võtan, siis saan kõigega hakkama (pean saama!).
Panin tähele, et aega mööda muutub ta julgemaks ja lausub rohkem...ilusaid sõnu?
0 Kobinat:
Post a Comment