Üritan kirjutada arutlust teemal 'II maailmasõja tagajärjed Eestile'. Ajaloo arutlus on tunduvalt raskem ja aeganõudvam kui ühiskonna arutlus. Arutlus peaks olema umbes poolteist kuni kaks lehekülge ja sisaldama sissejuhatust, kokkuvõtet ja viite erinevat teema elementi (lõiku). Nagu meie õpetaja ütles siis, et ega see ei pea pikka olema, aga arutlege ja kirjutage ikka 5 lõiku, te ei pea nii sügavuti lahkama neid elemente... hmm, minu meelest on sellisel juhul täiesti mõttetu need 5 lõiku. Palju loogilisem oleks, kui peaks kirjutama näiteks kolm ja siis saaks ju normaalselt arutleda, näitedi tuua ja oma arvamust välja tuua ja lõigud oleksid ikka korraliku pikkusega. Praegu aga jääb asi justkui poolikuks.
Ja muideks Lennart, mu vennapoeg, sündis täna hommikul. Palju õnne, kahelapseline pere! :))
Jaa, mis seal's ikka. Päris hirmutav, kui teisel päeval pärast uute pillidega alustamis tekib üleüldine nõrkus, iiveldus (mis lõpuks muutub jubedaks oksendamiseks). Ei lähe ju üldse paanikasse, kui infolehel on kirjas, et kui tekib nõrkus, siis võib see viidata võimalikule tromboosile. Tänks! Muidugi kahtlane see on, et nii ruttu midagi sellist tekiks. Oi jeerum, õnneks täna on parem olla, võimalik, et tegu lihtsalt mingi viiruse või kõhugripi või tont teab millega... Loodetavasti sellist jama rohkem ei kordu, muidu on küll kuri karjas.
Aga vähemalt on mul olnud aega täna Ristikivi 'Hingede Öö' käsile võtta. Algul tundus, et jälle mingi jama ja tüüpiline kohustuslik kirjandus, aga üllatavalt täiesti loetav, sürreaalne isegi.
Mõnede asjade puhul vajan ma hetkel motivatsiooni...
Lihtsalt julm, kui hästi mõni inimene võib kirjutada. Hetkel pole mul aimugi muidugi, kes kirjutas ühe konkreetse essee, aga no pagan, ma armastan su mõttekäiku, müstiline klassikaaslane. Kõik oli kirjutatud nii võikalt, nii elavalt, et see oli lausa ilus. Kogu see morbiidsus oli järsku mu silme ees ja ma kujutasin ette, et olengi seal näitusesaalis, seisangi pildile nii ahistavalt lähedal, kuna valgus on hämar ja õudu tekitav. Mul tekib millegipärast aga hea ja võimas tunne, kuigi kogu see krempel peaks tekitama vastupidise - vastikuse, kartuse ja halva - tunde. Ja mis oli essee teema? 'Kui ma oleksin luuletaja...'. Kurat, mul on ikka nii hea meel, et sattusin siia ja oman enda ümber nii aukartust tekitavalt geniaalseid ja vägevaid inimesi.
Aga nagu teada, siis kõik jõuab lõppude lõpuks ikka välja matemaatikani, mis endiselt on kohati minu jaoks lõpmatu määramatus ja mingi tüvipüramiidi ruumala teoreemi tõestamine kahe püramiidi ruumalade vahega ei muuda mitte midagigi selgemaks. Ning kui juba Agnes pomises, et valib teised eksamid füüsika ja matemaatika asemel, siis peab asi olema ikka päris hull. Ma ei tea, mis mul viga on. Ex-koolis oli mul matemaatika tugev, julgen öelda isegi, et väga tugev, kuid nüüd... Kallid sõbrad, konsultatsiooni ma vist tulen Hintsu juurde...
Ma vihkan ennast, et ma olen suutnud Sinu peale vahelduva eduga väga mitu korda väga vihane olla. Ja ma ei suuda uskuda, et Sa küsisid praegu sellist asja nii otse...Ma ei saa nüüd ennast enam kuidagi kaitsta, sarkasm on muutunud kasutuks. Ja pärast seda ütled Sa, et pead mulle näost-näkku midagi ütlema. Miks Sa teed mulle nii? Miks???
If you could only see the beast you've made of me
I held it in but now it seems you've set it running free
Screaming in the dark, I howl when we're apart
drag my teeth across your chest to taste your beating heart
Tuleb tunnistada, et ma tunnen natuke puudust Hanna Stiina väga ebasobivatest ja häirivatest kommentaaridest.
Pidundus on läbi, slovakk ja poolakas rahulikult oma korterisse roomanud, isa teise tuppa magama läinud. Kiks aga...üksinda suurde tuppa jäänud, koos Pina Colada, šampanja, tequila, viimaste söögiräbalatega ja Florece'ga (+ the machine). Ma ei lähe magama, liiga paljust on mõelda. Ma ei tea, ehk aastavahetus ongi see koht, kus tuleks mõelda, et järjekordne aastanumber on muutunud ja ma pole endiselt mitte midagi saavutanud ja ma endiselt elan oma väikest elu. Ah persse, täna õhtul on mul Flo, alkoholi ja võimalus lihtsalt olla...nagu viimase pooleteist nädala jooksul igal kuradima õhtul. Millegipärast süüdistan ma lisaks muule oma tänases tujus ka Flo'd, sest ta laulab lihtsalt nii puudutava häälega ja nii südamest. Täna õhtul jõudis ta minuni, tema muusika jõudis minuni.
Aga aastavahetus oli vähemalt veidi teistsugune kui tavaliselt. Olgugi, et iseenesest ei olnud sellel midagi viga, oleksin ma pigem kuskil mujal olnud, nädala algusest saati on vaid see mu peas, et miks just nüüüd pean ma olema kaugel. Miks? Jaa, poolakas ja slovakk on vägevad inimesed. Poolakas eriti on kuidagi...nagu mina i guess. Ta oli selline sisse poole inimene ja nohh ta nagu ei olnud nii seltskonnas, nagu minagi. Isa ja slovakk on head sõbrad ja neil oli kogu aeg millestki rääkida, aga...
Aga kas uue aasta lubaduse asmel tohiks hoopis uue aasta soovi taotleda?
Lollus
I'm not calling you a liar,
Just don't lie to me.
I'm not calling you a thief,
Just don't steal from me,
I'm not calling you a ghost,
Just stop haunting me,
And I love you so much,
I'm gonna let you,
Kill me.
Tere 2011, tere homne, tere peavalu.
