BOLLOCKS!

Lihtsalt julm, kui hästi mõni inimene võib kirjutada. Hetkel pole mul aimugi muidugi, kes kirjutas ühe konkreetse essee, aga no pagan, ma armastan su mõttekäiku, müstiline klassikaaslane. Kõik oli kirjutatud nii võikalt, nii elavalt, et see oli lausa ilus. Kogu see morbiidsus oli järsku mu silme ees ja ma kujutasin ette, et olengi seal näitusesaalis, seisangi pildile nii ahistavalt lähedal, kuna valgus on hämar ja õudu tekitav. Mul tekib millegipärast aga hea ja võimas tunne, kuigi kogu see krempel peaks tekitama vastupidise - vastikuse, kartuse ja halva - tunde. Ja mis oli essee teema? 'Kui ma oleksin luuletaja...'. Kurat, mul on ikka nii hea meel, et sattusin siia ja oman enda ümber nii aukartust tekitavalt geniaalseid ja vägevaid inimesi.

Aga nagu teada, siis kõik jõuab lõppude lõpuks ikka välja matemaatikani, mis endiselt on kohati minu jaoks lõpmatu määramatus ja mingi tüvipüramiidi ruumala teoreemi tõestamine kahe püramiidi ruumalade vahega ei muuda mitte midagigi selgemaks. Ning kui juba Agnes pomises, et valib teised eksamid füüsika ja matemaatika asemel, siis peab asi olema ikka päris hull. Ma ei tea, mis mul viga on. Ex-koolis oli mul matemaatika tugev, julgen öelda isegi, et väga tugev, kuid nüüd... Kallid sõbrad, konsultatsiooni ma vist tulen Hintsu juurde...