it gets stuck in your head, won't come out of your mouth.
Sticks to your tongue and shows on your face
that the sweetest of words have the bitterest taste.
Darling heart, I loved you from the start,
but you'll never know what a fool I've been.
Darling heart, I loved you from the start,
but that's no excuse for the state I'm in.
Nagu laps, kes on esimest korda välja lastud, kes on kogu oma senise elu elanud seinte vahel, kuid nüüd teeb esimesed sammud paljajalu külmal, kastesel murul. Justkui Elena 'Beyond the black rainbow'-st. Jah, just nii. Nagu oleks kogenud midagi uut, kuigi igal aastal tuleb soe, igal aastal tuleb esimene soe päev, mil jätta jalanõud tuppa ja paljajalu astuda päikese poolt soojaks köetud asfaldile, niiskele ja jahedale murule aias. Külm on läbi. Kuid paari päeva pärast on kõik, päike läheb pilvevoodi ja nutab vihmapisaraid.
Ma ei tea, mis mul viga on. Miks ma pean olema selline? Miks ma ei võiks lihtsalt olla õnnelik, kui mul on midagi, mida selle puudumisel nii väga igatseksin?
Tuli tahtmine jälle joosta ja teha midagi füüsiliselt koormavat. Ma vist suutsin oma selga jälle vigastada. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mida sellega peale hakata. Õnneks on ajaloo konsultatsioonid (erinevalt ühiskonna omadest) väga huvitavad ja ausalt öeldes kell läks nii kiiresti, et ma ei saanud arugi, et juba oli paar tundi möödas. Igati positiivne, nii võib selle nädala siin piiri(kuning-)riigis isegi veel vastu pidada.
Vahel on kurb. Ise ka ei tea, miks. Midagi teha ka ei saa selle vastu, sest lihtsalt ei tea, kus on allikas. Ma ei taha midagi. Ma jälestan seda tunnet. See on nii spetsiifiline ja kõikehõlmav, et kui see tühjus minusse poeb, siis lihtsalt... siis ei taha isegi eksisteerida. Mul on seda tunnet tekkinud juba aastaid, kuid suht harva ja kiirelt möödudes, nüüd aga tundub, et järjest rohkem rohkem tuleb seda ette. Ei mul ei ole tegelikult depressioon, aga lihtsalt ma ei tea. Võib-olla see on sellepärast nii, et ma murdun kergesti ja kui mõni, kes minuga pidevalt koos on, veel tõesti ei tea, et ei ole palju vaja, et mind muuta õnnetuks, vihaseks (samamoodi toimivad asjad ka vastupidi, vahel piisab ka väga vähesest, et mind rõõmustada). Ahh, ma vihkan pettumist ja seda, kuidas inimesed on kord nii head, järgmine kord aga hoopis selle vastandid.
Ma ei oska praegu mõeldagi, kuidas ma saaksin ilma Aretha Franklinita. Vahel ma lihtsalt vajan seda naist - tema siirast blues'i.
