Vahel on kurb. Ise ka ei tea, miks. Midagi teha ka ei saa selle vastu, sest lihtsalt ei tea, kus on allikas. Ma ei taha midagi. Ma jälestan seda tunnet. See on nii spetsiifiline ja kõikehõlmav, et kui see tühjus minusse poeb, siis lihtsalt... siis ei taha isegi eksisteerida. Mul on seda tunnet tekkinud juba aastaid, kuid suht harva ja kiirelt möödudes, nüüd aga tundub, et järjest rohkem rohkem tuleb seda ette. Ei mul ei ole tegelikult depressioon, aga lihtsalt ma ei tea. Võib-olla see on sellepärast nii, et ma murdun kergesti ja kui mõni, kes minuga pidevalt koos on, veel tõesti ei tea, et ei ole palju vaja, et mind muuta õnnetuks, vihaseks (samamoodi toimivad asjad ka vastupidi, vahel piisab ka väga vähesest, et mind rõõmustada). Ahh, ma vihkan pettumist ja seda, kuidas inimesed on kord nii head, järgmine kord aga hoopis selle vastandid.
Ma ei oska praegu mõeldagi, kuidas ma saaksin ilma Aretha Franklinita. Vahel ma lihtsalt vajan seda naist - tema siirast blues'i.
0 Kobinat:
Post a Comment