Nagu laps, kes on esimest korda välja lastud, kes on kogu oma senise elu elanud seinte vahel, kuid nüüd teeb esimesed sammud paljajalu külmal, kastesel murul. Justkui Elena 'Beyond the black rainbow'-st. Jah, just nii. Nagu oleks kogenud midagi uut, kuigi igal aastal tuleb soe, igal aastal tuleb esimene soe päev, mil jätta jalanõud tuppa ja paljajalu astuda päikese poolt soojaks köetud asfaldile, niiskele ja jahedale murule aias. Külm on läbi. Kuid paari päeva pärast on kõik, päike läheb pilvevoodi ja nutab vihmapisaraid.
Ma ei tea, mis mul viga on. Miks ma pean olema selline? Miks ma ei võiks lihtsalt olla õnnelik, kui mul on midagi, mida selle puudumisel nii väga igatseksin?
Tuli tahtmine jälle joosta ja teha midagi füüsiliselt koormavat. Ma vist suutsin oma selga jälle vigastada. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mida sellega peale hakata. Õnneks on ajaloo konsultatsioonid (erinevalt ühiskonna omadest) väga huvitavad ja ausalt öeldes kell läks nii kiiresti, et ma ei saanud arugi, et juba oli paar tundi möödas. Igati positiivne, nii võib selle nädala siin piiri(kuning-)riigis isegi veel vastu pidada.
0 Kobinat:
Post a Comment